Eestis on kirjanikke rohkem kui kunagi varem. Kas ka lugejad leiavad ilmunud raamatud üles?

Suhtumine raamatusse on viimastel aastakümnetel pöördeliselt muutunud, aga kirjandus ei ole leidnud lugejani jõudmiseks uusi võimalusi.

Iga kord suuremasse (kuigi alles vist suuremad ongi, väikesed on kõik juba kinni pandud) raamatupoodi sattudes üllatab mind iga kord sama vaatepilt. Mitte see, et raamatupoed on muutunud meelelahutuskeskusteks, kus peale raamatute saab kingitusi osta ja süüa – sellega oleme harjunud. Mind valdab hämmastus, kui näen end ümbritsemas viit-kuut stendi vast ilmunud raamatutega, igal neist ligi paarkümmend üllitist. Kes neid kirjutab? Kes neid välja annab? Ja lõpuks kõige tähtsam küsimus – kes neid loeb?

Tuttav raamatusõber, kes käib poes paari nädala takka, ei väsi imestumast samast vaatepildist. Kui oled uute raamatute võimsad virnad läbi uurinud ja mõne neist poest kaasagi võtnud, siis paari nädala pärast poodi naastes on kõik need uudisteosed juba vahetunud veel uuemate vastu ja eilseid lemmikuid tuleb otsida poe tagaotsast kõrgematelt riiulitelt.