ARVUSTUS | Me kõik tuleme Inisherinilt
(1)Martin McDonagh’ „Inisherini hinged“ suudab meeldida nii kriitikutele kui ka köita erisugust publikut.
Ütlen kohe alguses pikema sissejuhatuseta, et „Inisherini hinged“ on ka minu meelest üks kõige paremaid mullu valminud filme ja selle ainus põhjus ei ole viimaste aastate suure-eelarveliste linateoste stsenaariumite mandumine. Martin McDonagh’ uus film on kavalavõitu saavutus, sest suudab meeldida nii kriitikutele kui ka masseerida laiema publiku inimlikku tunnetust. Ilmselt just seetõttu pälvis „Inisherini hinged“ tänavusel Kuldgloobuste jagamisel kõige rohkem nominatsioone, võitis kolmes kategoorias ning see kõik annab head šansid ka Oscarite üheksa nominatsiooniga, kuigi Hollywoodi igavene eneseimetlus võib seal favoriidiks seada hoopis „Fabelmanid“ või mõne teise ootuspärasema filmi. McDonagh’ võime köita erisuguste huvidega publikut rõhutab ka seda, et see pakub võimaluse kogeda tema teoseid täiesti erinevatest vaatepunktidest, mis tõi esile minu skisofreenilised teised minad.
