JUHTKIRI | Eesti olgu valmis olümpiat boikottima

Järgmised suveolümpiamängud peetakse 2024. aasta 2.–18. augustil Pariisis. Võib ju unistada, et mängudeni jäänud 18 kuu jooksul saavutab Ukraina sõjas võidu, Venemaal ja Valgevenes toimub positiivne režiimimuutus ning nende sportlaste olümpiale lubamise küsimus kaob. Aga tegelikult jätkub sõda praegu täie hooga ning rahvusvahelise olümpiakomitee soovi täitmine eeldaks, et Vene ja Valgevene sportlased lastakse olümpiale kvalifitseerumise võistlustele juba lähikuudel.

ROK-i täitevkomitee idee järgi võiks Vene ja Valgevene sportlased olümpiale lasta neutraalsete atleetidena, mitte oma riigi esindajatena, ning eeldusel, et nad ei ole aktiivselt Ukraina sõda toetanud. See esmapilgul kena konstruktsioon ei kindlusta, et n-ö Z-sportlased olümpiale ei jõua. Konkreetsed lubamise ja mittelubamise otsused on rahvusvaheliste spordialaliitude langetada ning neist paljude filter on kehv ega taga, et sõjapooldajad olümpiale ei pääse.

Pretsedendiks, mille alusel agressori kodanikud olümpiale lubada, nimetab ROK 1992. aasta Barcelona olümpiat, millele lasti n-ö sõltumatute sportlastena 52 tollal ÜRO sanktsioonide all olnud Jugoslaavia sportlast. Praegune Venemaa polevat isegi ÜRO sanktsioonide all, ütleb ROK oma „karmuse“ kinnitamiseks, kuigi sanktsioonide puudumise oluline põhjus on see, et ÜRO on oma ülesehituse tõttu hambutu oma julgeolekunõukogusse kuuluva Venemaa ees.