Statistiliselt oleks justkui mõistetav, et esimene ja teine laps peres on nii-öelda endale ja kolmas tehakse riigile. Selles peitubki kogu probleemi olemus - lapsi ei tehta. Väikesed ilmakodanikud sünnivad siia maailma selleks, et nautida lapsepõlve, pakkuda rõõmu oma vanematele, käia lasteaias ja koolis, teha lastele omaseid koerustükke. Kui laste saamine muutub kohustuseks riigi ees tagada piisav eesti rahva juurdekasv, siis tekib lihtne küsimus - aga kuhu jääb armastus?