ARVUSTUS | Lilli Luugi kaadritagune maailm. Autor, kelle tekst on väga mõjuv

Lilli Luugi jutustusstiil on tabav ja napp. Väga palju jääb välja ütlemata, ometi saab lugeja aru.

Olen end alati pidanud pigem romaaniinimeseks, sest miskipärast on novell vormilt liiga napp, et mind endasse tõmmata. Aeg-ajalt tuleb siiski mõni erand, mis mu arusaamad peapeale pöörab. Nende hulka kuulub ka Lilli Luuk.

Esimest korda sattusin Luuki lugema mõne aasta eest Loomingust, täpsemalt lugu „Kolhoosi miss“. Lugesin, sest sõber soovitas, ja lähenesin lugemisele nagu raskele tööle – nädal aega kogusin jõudu, enne kui pihta hakkasin. Aga kui lõpuks läbi lugesin, tüütasin järgmise nädala jooksul kõiki, kes mind vähegi viitsisid kuulata – jutustasin ümber, saatsin lugeda, tegin hiljem lugemiskontrolli… Kusjuures viimati käitusin nii üle kahekümne aasta tagasi (tookord lugesin Dovlatovit). Lihtsalt Luugi tekst oli väga mõjuv, samamoodi nagu ka novellikogu, millel on samuti pealkiri „Kolhoosi miss“.