„Tere, kallis koolivend! Vaata, mis minul ühes on!“
„Ptüi, juudas!“ sülitab Toots südametäiega. „Küll ehmatas! Mis sul siis on? Uus pressraud või õmblusmasin?“
„Hi-hii! Ei ole õmblusmasin! Hoopis valimisradar! Nüüd pole muud, kallis koolivend, kui vasta mõnele suunavale küsimusele ja valimisradar ütleb sulle, kelle poolt sa hääletama pead!“
„Ma tean niigi, kelle poolt ma hääletan,“ lööb Toots käega. „Lible poolt. Eluaeg olen tema poolt hääletanud ja sel aastal hääletan ka.“
„No kuidas sa saad selles nii kindel olla, kas sa oled siis kõik valimisprogrammid läbi lugenud?“ küsib Kiir ja sügab oma peenikesi koibi. „Ma kahtlen selles. Arno Tali valimisprogramm on 600 lehekülge pikk.“
„Mina pole mingeid programme lugenud ja ei loe kah. Tali oli koolis tore poiss, aga natuke imelik juba siis, nii et mul ükskõik, kas ta kirjutas 600 lehekülge või 6000. Mina valin Liblet, ma ju ütlesin juba.“
„Mis seal Lible valimisprogrammis siis nii head on?“ uurib Kiir.
„Liblel polegi programmi,“ vastab Toots. „Misjaoks talle programm? Lible on niisama tore mees, oleme koos siga tapnud ja kive vedanud... Mis programmi siin veel tarvis, kui ma tunnen inimest nagu oma viit sõrme?“
„Oi, oi,“ satub Kiir ärevusse ja hakkab ühe koha peal üles-alla keksima. „Nii ei saa! Ikka tutvuda tuleb kandidaatide seisukohtadega, lugeda programme ja kujundada nende järgi oma arvamus. Kuule, Joosep, kui sa valimisradarit ei taha proovida, siis mul on siin valimiskompass kah! Katsume sellega sulle õige kandidaadi leida.“
„Ma juba ütlesin, et mina valin Lible!“ vihastab Toots. „Mulle pole tarvis sinu radareid ja kompasse, soola nad sisse ja söö jõulude ajal koos oma mamma ja papaga verivorsti kõrvale!“
„Tõnisson siis lõpuks andis alla ja kasutas radarit. Kas sa kujutad ette, mis välja tuli – Tõnisson peab valima köstrit!“
„Kuidas sa sedasi inetult ütled! Valimisradar on väga hea asi. Ma käisin just Tõnissoni juures, tema ka algul ei tahtnud valimisradarit kasutada, aga mina ei andnud järele, muudkui korrutasin, et kasuta valimisradarit, Tõnisson, kasuta valimisradarit, ja Tõnisson siis lõpuks andis alla ja kasutas. Kas sa kujutad ette, mis välja tuli – Tõnisson peab valima köstrit!“
„Tõnisson ei vali elu sees köstrit, ega ta loll ole. Keegi ei vali köstrit. Tõnisson valib ka Liblet.“
„Aga valimisradar ju ütles...“
„Aitab nüüd küll, Kiir!“ saab Toots tõsiselt kurjaks. „Mine ära koju. Roni koos oma valimisradariga teki alla, anna talle musu või tee mis tahad, aga jäta mind rahule.“
„Nojah, kui poliitika vastu nii ükskõikne ollakse...“ poriseb Kiir solvunult, aga pakib oma radari ja kompassi siiski kokku. „Sa tule siis vähemalt õhtul vallamajja, seal peavad lihunik Törts ja Kuslap tulist debatti. Täna on kõne all rahanduspoliitika. Väga huvitav saab olema!“
„Ei tea, ma lubasin hoopis apteegist läbi astuda,“ vastab Toots. „Lible pidi ka sinna tulema ja kirikumõisa rentnik ja veskipoiss.“
„No aga debatt!“ tõuseb Kiir erutusest kikivarvule. „Vallamajas on ju debatt! Saab kuulda kandidaatide lubadusi ja seisukohti!“
„Meil on apteegis ka debatt, veskipoiss lubas koguni lõõtsa kaasa võtta,“ teatab Toots. „Aga sina, Kiir, mine muidugi vallamajja. Ratsuta sinna oma valimisradari seljas!“
