„Sinu kätes“ oleks justkui Giolito tema esimese maakeeles ilmunud romaani „Vesiliiv“ – see tunnistati 2016. aasta Põhjamaase parimaks krimkaks ehk Kuldvõtme vääriliseks – järg või täiendus või teema edasiarendus.

Ehk siis tänapäeva noored. Mehehakatised... Ja nende elu tänapäeva Rootsis. Või kus iganes heaoluühiskonnas, kuhu Eestigi tegelikult kuulub.

„Kell oli 22.55, kui neljapäeva, 6 detsembri õhtul kõlas kaks järjestikust lasku, seejärel veel kaks. Sadas selle talve esimest lund, algus oli sadu hõre, kuid peagi kattus maa nagu valge vatiga.“

Kas tõesti tulistas Dogge oma parimat sõpra, 14-aastast Billyt, kellega on koos oldud aegu ja aegu vaatamata sellele, et elatakse eri maailmades – üks luksuslikus eramajas, teine vaestekvartalis? Ja siit küsimus: kummas peres oli rohkem lapse vastu armastust ja hoolivust, kummas ükskõiksust?

Võiks arvata, et lõpplahenduse toomine esimesse lõiku rikub loo, aga sugugi mitte. Vastupidi. See annab võimaluse sügavamalt tungida tänapäevaste eksinud noorte maailma ning miks asjad läksid nii, nagu läksid.

Hiljuti kõlas siinses meedias uudis, et Rootsi on alaealisi kurjategijaid täis. Põhjus: nad pääsevad lihtsalt, sest on lapsed. Kah uudis... Need, kes loevad rootsimaiseid krimkasid, teavad seda ammu, sest kuningriigi kirjanikud peegeldavad aeg-ajalt reaalsust.

Lugu toimub Stockholmi eeslinnades, väljamõeldud Våringes ja Rönnvikenis, mis on kaks täiesti erinevat maailma, mida ühendab kiirtee alt läbi kulgev tunnel. Multinatsionaalses Våringes on kerge surra, aga kuradima raske elada, nagu tõdetakse. Rönnvikenit ilmestavad seevastu villad, golfiväljak, erakool ja muu säärane. Ehk siis kontrast töötab hästi.

Kaks poissi, kohtuvad siis, kui on kuuesed ja neist saab lahutamatu paar. Must ja valge. Algab teekond põrgusse.