KOLUMN | Liisa Pakosta: alustav riigikogu saab tülitsemist viisakamalt, kui kasutada perelepitajate trikke

Tülitsevad paarid pole oma mures üksi. Just alustanud riigikogu XV koosseis on samas olukorras, millega perelepitajad igapäevaselt tegelevad.

Solvamisega pole veel kedagi nõusse saadud - see on üks paljudest nõuannetest, mida perelepitajad tüllipööranud paaridele annavad. Tõsi ta on, et teist inimest alandades, solvates, tema üle ironiseerides kaob viimanegi lootus milleski kokku leppida. Sildistamine on sama kange mürk kasvõi milleski üksmeelele jõudmise vastu.

See on üks paljudest tegelikult üldteada asjadest, mille meelde tuletamisel perelepitajate palk püsib. Perelepitus on kohustuslik siis, kui näiteks laste osas ei jõuta kuidagi lahendusteni muude ülielusuuruste eriarvamuste tõttu. Lepitajate eesmärgiks pole sel juhul ühele meelele jõudmine ja isegi mitte üksteisest hästi arvamise saavutamine. Piisab täiesti, kui kaks inimest suudavad kokku leppida näiteks laste kasvatamises või vara kasutamises sellisel moel, mis lastele täiendavat kahju ei tekita.

Erineval seisukohal olemine on inimeste pärisosa ja seda ei pea kuidagi vägisi ära lõpetama. Säilitada tuleb lihstalt inimväärikus. Lihtne öelda, raske teha.