ARVUSTUS | „Kadumise lühikursus“ näitab taas kodumaise kino tugevust

Lühifilmide kasseti kõik viis filmi on erinevad ja see lisab tervikule vaid tugevust juurde, ükski teos ei astu teisele kannale.

Lühifilmid jäävad tihti oma täispikkade suguvendade kõrval rambivalgusest välja. Enamasti tekib neile mõeldes kohe seos tudengifilmide ja „esimeste katsetustega“, mistõttu on kerge tekkima ka arusaam, nagu poleks lühifilm päris õige asi. On hea meel tõdeda, et vastselt kinodesse jõudnud lühifilmide kassett „Kadumise lühikursus“ tõestab vastupidist.

Ühisosi on järjest linastuvatel filmidel pigem vähe, kuid nagu vihjab ka kasseti pealkiri, käsitletakse kõigis mingil moel kadumist-kaotamist: inimestevaheliste piiride ja suhete kadumist, elu, vabaduse või näiteks oma hääle kaotamist. Hoolimata žanrite seinast seina varieerumisele võib peamiseks ühisosaks nimetada kvaliteeti. Ükski viiest lühifilmist ei jää teistele märkimisväärselt alla, mis aitab teha kassetist terviku, mille vaataja jaoks iga uus film eelmist ega järgmist ei riku. Ambitsioone pole seatud kõrgemaks kui vaja, igal filmil on oma lihtne, kuid kindel asi ajada.