KULTUURIBIIT | Näitleja ja lavastaja Kirill Havanski playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis Kirill Havanski, kes on täna Tartu Uues Teatris esietenduva performatiivse uurimuse „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ lavastaja.

„Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ on performatiivne uurimus ning kaardistus sellest, mis on igatsus. Kuidas väärtustada inimsuhteid, mis meil on? Kuidas minna edasi, kui see, mida või keda sa ootad, ei saabu? Mis jääb järele meie ühistest hetkedest paarikümne aasta pärast? Kas me saame neid hetki valida, mis meelde jäävad? Lavastuse keskmes on elu peatamatu kulgemise aktsepteerimine ning mis veel tähtsam – selle nautimine.

Lavastaja Kirill Havanski lubab, et lavastuse sisu ei ole vaid vastus pealkirjas püstitatud küsimusele, vaid paljuski ka antitees sellele: „Lavastust luues küsime aktiivselt, et „mis saab siis, kui me oleme?“. Kuidas võtta meist kõike? Seega on meie teos eelkõige meenutus inimeste ja suhete väärtustamiseks, sest koos igatseda on alati veidikene kergem.“

Laval on Ilo-Ann Saarepera, Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Ekke Hekles, Johannes Richard Sepping ja kaasautor Maria Paiste.

Kirill Havanski ütleb oma muusikavaliku kohta nii:

The Flying Pickets, „Only You“

Kuigi seda lugu me oma peagi ilmuvas lavastuses „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ otseselt ei kasuta, siis on see lugu käinud meiega kaasas terve prooviprotsessi, kuulasime seda regulaarselt improvisatsioonide ajal või mõnel vabal hetkel. Lugu ennast kuulsin esimest korda Wong-Kar Wai filmis „Falling Angels“ ja sellest ajast peale on ta mind regulaarselt kummitanud. Ta on struktuurilt hästi lihtne ja kõlab üsna optimistlikult, aga teeb mind ikkagi pigem nurkaks ja tekitab keerulisi tundeid. Bittersweet maagia.

Jasper Tygner, „ME!“

Lihtne, melanhoolne ja lööv. Hakkas meeldima esimesest noodist.

Arca, „Piel“

See lugu ja see album avaldasid mulle väga suurt mõju ja ma tunnen, et minu arusaam muusikast muutus pärast selle plaadi kuulmist. Jooksin pärast selle loo kuulmist otsejoones plaadipoodi ja soetasin endale selle vinüüli ning kuigi on sellest ostust aastaid möödas, siis tulen tihtipeale ikkagi selle albumi juurde tagasi. Nii õrn, nii haavatav, nii ilus ja nii julm.

Leon Vynehall, „St. Sinclair“

Eelmine suvi oli erakordselt palav ning seetõttu suutsin ainult öösiti jooksmas käia. Seda lugu seostan selle ajaga - ta on suvine, nostalgiline (meenutab mulle minu aega Paide Teatris) ning selle tempos on hea joosta.

Regent, „Dreama“

Minu jaoks on Regent üks parimaid tehnoprodutsente praegu. Tugeva Berliini saundi ja kõrge energiaga tehno, mis kasutab klassikalist 90ndate vokaalsämplit. Väga kaasahaarav.

David Bowie, „The Man Who Sold The World“

Esmakordselt kuulsin seda lugu ansambel Nirvana (oli tiinekaeas pikalt minu lemmik) esituses, siis nüüdseks olen leidnud rohkem sidet David Bowie versiooniga. Seda laulu kuulates oleks nagu ulgumerel. 10/10 would recommend.

SALUKI, „SORRY I’M WORKING ON THE WILD EAST“

Trap!

Ryuichi Sakamoto, „andata“

Ryuichi oli legend ja see lugu temalt on minu lemmik. See kõlab kui sügise, talve, kevade ja suve lõpp korraga. Ta on kui palve, mis haarab endasse.

nublu, „barranco“

See on minu lemmiklugu nublult ja minu arust üks tema parimaid laule. Meie lavastuse helikunstniku Markus Palo (Volga Helistuudio) mix ja master on ka lihtsalt nii hea. Tabavad sõnad, hea produktsioon ja mõnus võbe.

Yves Tumor, „Limerence“

Viimase aja leid. Mul on tekkinud mingisugune side vanade digitaalsete ja kassett handycamidega. Kasutame ühte sellist meie lavastuses ka. Nende esteetika ja pildikvaliteet on põhimõtteliselt minuvanuse lapsepõlv ja see lugu meenutab kõiki neid toredaid (aga tüütuid) jändamisi VHS kasettide ja mängijatega ning vanemate filmitud koduvideosid.

Actress, „THERE’S AN ANGEL IN THE SHOWER“

Praeguse lavastuse puhul on mind heliliselt väga inspireerinud The Caretakeri looming ning lisaks ka Actress, kelle ebakonventsionaalne suhtumine sellesse, mida ja kuidas võiks kõlada üks elektroonilise muusikateos on inspireeriv nii muusika tegemisel, kui ka teatris. Tema album AZD on kohati küll üsna häiriva ja eklektilise kõlapildiga, kuid süvenedes hakkab selle maagia vaikselt kooruma ning sellised lood nagu see viivad sind väga emotsionaalsetele radadele.

kassikontsert, „VEEL ÜKS MINUT“

Ise tehtud, hästi tehtud.