LP ARHIIVIST | Henry Laks: ka vaimu on vaja ravida, muidu hakkad teisi terroriseerima

Täna lahkus meie seast laulja ja helilooja Henry Laks. Taasavaldame loo, mis ilmus 2014. aasta juulis.

Mu vaated elule ei ole enam nii mustvalged, tunnistab laulja. Pärast hulka eluraskusi on tulnud juurde ka vahepealseid ja pastelsemaid toone.

Eks igal koduõuel ole oma lugu, kuid mitte kõigi õuel ei kasva koos pihlakas, toomingas ja tamm. Kolm tugevat, iseloomuga puud – nagu usk, lootus ja armastus. Selle õue peremees Henry Laks (53) ütleb, et just siin, nende puude vahel ja all on loodud kõik ansambli Seitsmes Meel parimad lood. Palju teisi ka, näiteks need Alo Mattiiseniga tehtud. Siin on sündinud ka kõik kunstiinstituudi lõpetanud Henry maalid, mis ta hiljem küll lahkelt laiali kinkis, nii et koduseinu ei kaunista ükski. Maalimist meenutavad ainult erksad värvilaigud ateljeetoa laudpõrandal.

Kodumaja, mis sel Kivimäe suurel krundil seisab, on Henry ehitatud. Ja ehkki ta pojad Joonas (27) ja Rasmus (25) on juba suured ning ametlikult on Tiina ja Henry kooselu lahutatud, pole see perekooslus kunagi päriselt lagunenud. „Kuidagi on läinud nii, et elu on siia koju mu pere nüüd jälle kokku ja tagasi toonud,” lausub Henry leebelt ja toob külalistele istumiseks kuuri alt valged retrotoolid.

Meie vestluse ajal tulevad koduselt väravast sisse nii turukandamiga Tiina kui ka seljakotiga Rasmus. Leebe tuul vuhiseb üle õue, keerutades muusiku tumedaid, pea olematu halliga juukseid. „Ei, ma ei värvi oma juukseid. Habemes on ju ikka natuke halli ka. Kuid ehk on see preemia selle eest, et ma nii palju kannatanud olen. Asjad peavad ju tasakaalus olema,” muheleb Henry.

Septembris möödub kümme aastat hetkest, mil joobnud ja juhtimisõiguseta nooruk Henry autole hooga sisse sõitis. Mõlemad jalad purustanud autoavariist taastumine kestab tippsporti teinud Henryl siiani. „Ent vähemalt jäin ma ellu ja sportlase ajast oli sedavõrd lihast all, et taastumine on läinud sujuvamalt. Kuid kahjuks ei jookse ma enam kunagi,” lausub Laks ja naeratab jälle leebelt.

Kaks aastat õppis Henry uuesti elama, käima ja laulma, kuni siis 2006. aasta suvel Hiiumaal ühes kirikus jälle kontserdi andis. „Õnneks jäid käed terveks,” ütleb Henry ja lisab, et tervenemine algas hetkest, mil suutis haiglas esimese luuletuse luua. Millest aga unistab Henry Laks praegu, mida peab oluliseks liiklemises ja vaimuhaiglas ning millist elutarkust ta oma katsumuste kaudu on kogunud?

Teil on õuel lausa kaks autot. Kas olete jälle roolis, et kontserdile sõita?

Üks on sõbra oma ja siin lihtsalt hoiul. Aga teisega tulime tõesti äsja Hiiu Folgilt. Sohvri rollis on enamasti ikka Tiina, vahel ka Rasmus või mu oma isa. Olen vahel mõelnud ka, et tahaks jälle rooli istuda, ja ma usun, et ma sõidaks päris hästi: sujuvalt, ettevaatlikult, samas mitte nii, et jääd teistele jalgu, sest nii need ohtlikud olukorrad tekivad. Liigne kiirustamine ja venimine on mõlemad halvad.

Mu juhiload aga vananesid, kui pärast avariid haiglas olin, ja siis olin kaua seda meelt, et ei taha uuesti isegi eksamile minna. Kardan, et ma ei teeks sõidueksamit enam äragi. Ehkki sõitmist, ka kõrvalistmel, ma ei karda. Tõsi, ekstreemsemad olukorrad, näiteks järsud möödasõidud, tekitavad siiani alateadlikku hirmu, kuid otseselt kompleksi õnneks pole jäänud.

Avarii süüdlasest rääkides: kas teie kui ohvri meelest on karistused piisavad?

Juht, kes minuga juhtunud avarii põhjustas, sai küll lõpuks korraliku karistuse: läks kaheks aastaks vangi. Aga ma ei tea, kas see oli piisav ja kas ta sellest õppust ka võttis. Ma tõesti ei tea, ehkki vist tahaksin teada. Kuid me pole temaga elus kohtunud. Kui ma raskes seisundis haiglas olin, siis olnuks ju kena, kui ta oleks kasvõi vabandust palunud. Aga seda ta ei teinud. Nüüdseks on ta karistus kantud, ent äkki on ta uuesti samal teel tagasi? Sest ega vangla kurikaela ju alati ei paranda ning absoluutset arengut olemas ei ole. Võib ju ka negatiivselt areneda. 

Pikalt haiglavoodis ja kuid ratastoolis – kaudselt vangistuses olite teiegi. Mis suunda teie sel ajal arenesite?

Usun, et õppisin väärtustama ennekõike igapäevast elu. Kui sa oled normaalselt liikumisvõimeline, siis ei pane sa ju paljusid asju tähelegi, rääkimata oskusest neid hinnata. Nüüd, mil ma jälle normaalselt, ilma ratastoolita eksisteerin ning suudan ise liikuda ja jalgrattaga sõita, on see minu jaoks väga suur rõõm.

Olen nüüd ka päriselt küpsem. Mu vaated elule ei ole enam nii mustvalged, on tulnud juurde ka vahepealseid ja pastelsemaid toone. Mingil perioodil oli tõesti ainult kaks värvi ja ehk halli varjundid.

Kuidas teie eneseväärikus sellistest löökidest terveks on jäänud?

Väärikus ja upsakus on tõesti meie elu- skaalal päris lähestikku, kuid õnneks pole ma kunagi upsakaks muutunud. Ka mitte Seitsmenda Meele hiilgeajal. Ent oma loomingut ma väärtustan ja sedakaudu ka ennast. Jah, mulle meeldib mu loodu, kuid mitte pimesi ja mitte kõik. Sest ikka on ju nõrgemaid hetki ja on olnud asju, mida ma parema meelega ei meenuta. Õnneks on häid rohkem. Näiteks Seitsmenda Meele lood ja need, mis me Alo Mattiiseniga tegime, meeldivad mulle kõik. Enim väärtustan „Ilmaratast”. 

Seitsmenda Meele plaati aga pole kunagi välja antud. Miks?

Sellega juhtus meil üks lugu. Pidime 1980. aastate lõpus andma välja tolle aja esimese kontsertplaadi, ehtsa [plaadifirma] Melodija vinüüli. Kõik materjal sai Linnahalli stuudios ja laval ka 24-realise lindi peale salvestatud. Kuid siis jäi ettevõtmine soiku, kusagil Moskvale väga lähedastes sfäärides. Ideoloogiliselt ei olnud meie materjal ju vastuvõetav, mõistagi, ja see 24-realine lint kadus jäljetult. Nii on meil alles ainult see, mis Eesti Raadio fonoteegis leida, ja mõnel ka ehk kassett, mis 1988. aastal ilmus. CD-plaadini me ei jõudnudki. Ehk on see aeg veel ees. Sest olen selle aasta jooksul kirjutanud ansamblile viis uut lugu. Nüüd teeme proovi, et Viru Folgil vanemate lauludega koos ka kolme uut esitada. Ja ehk saab varsti ka stuudiosse minna.

Sooloplaadi aga andsin viimati välja 2012. aastal. Heini Vaikmaa stuudios ja koos temaga tegime. Laulud ja tekstid kirjutasin mina, maalisin ka ümbrise jaoks pildi, mille Mari Kaljuste [Tõnu Kaljuste õde] kenasti kokku kujundas.

Ühte bändi kuulsat lugu „Pärl” te enam aga ei esita. Miks?

Otsene põhjus on, et meie bändis ei ole enam klahvpillimängijat. Pärast Tõnu Väärtnõu surma on see ehk isegi sümboolne, et tema koht on jäänud tühjaks. Ta on meie jaoks asendamatu.

Kui aga klahvipartiid kontserdil kõlavad, siis on need backtrack’id ehk sisse mängitud taustad.

Öeldakse, et elutarkus tuleb ainult elades, kuid teie lauludes oli sõnum juba 25 aastat tagasi. Kuidas leidsite noore mehena oma lauludesse nii sügavaid mõtteid? Mis teid on suunanud?

Ühel hetkel, kui ma kümnevõistlusega lõpparve tegin, tundsin vajadust vaimsuse järele. Ma lugesin siis eriti palju ja peamiselt ebasoovitavat kirjandust. J. D. Salingeri „Kuristik rukkis” näiteks – toona oli see teos igati hea, sest alternatiiviks olnuks M. Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa”. Kuid mida ebasoovitavam kirjandus oli, seda rohkem see ju paelus. Alates Solženitsõnist ja lõpetades Bulgakoviga, peale selle muidugi E. M. Remarque, näiteks „Triumfikaar” ja „Lissaboni öö”. 

Te olete siis ehe näide sellest, et sport, loomingulisus ja teadmised mahuvad ühe inimese sisse lahedasti ära.

Võib vist ka nii öelda. Ehkki kümnevõistlusega tegelesin kuni ülikooli minekuni ja sel ajal ei olnud tõesti aega muuks kui treeninguteks. Kuid ülikoolis hakkasin tegelema karatega. Treeningud olid ainult kolm korda nädalas ja siis mahtus sinna vahele juba ka loomingulisus.

Karate kannab endas ka idamaade filosoofiat. On sellelgi teie jaoks oma roll?

Mina tegin karated rohkem kui sporti, ja ega meist vist keegi ei olnud trennis kirglikud kata-fanaatikud. Võistkondlik meistritiitel, mille me ERKI meeskonnaga treener Ilmar Reinsoo käe all saime, kandis pigem ühtset vaimsust kui iidsest filosoofiat.

Karated õpetasin ka oma poegadele, mõlemad on päris kibedad käed.

Kui te aga viitate nüüd mulle kui kristlasele ja religioonide võimalikule kokkupõrkele, siis see konflikt mu elus tuli hiljem, koos joogaga. Kui mõelda usupõhiseid alasid, siis näiteks purjetamine võiks kristlasele sobiv olla, kuna Peetrus oli kalamees.

Ent karates on samuti mingil tasandil ka kristlusele omane põhimõte: katad (kindel tehnikate sari, mida tehakse ilma vastaseta – P. K.) algavad alati blokist, mitte kunagi rünnakust. Ning eeldus on, et vastane ründab ja sa ise mitte kunagi. Kaitse on tähtsam ja sedagi üksnes vajaduse korral, mitte olles pidevalt n-ö kaitse seisundis. See räägib minu meelest sellest alast ja mõtteviisist väga palju.

On selline mõtteviis ka teile omane : mitte rünnata ja vajaduse korral kaitsta?

Jah. Ehkki paljud ütlevad, et parim kaitse on rünnak. Ma ei ole sellega nõus. Kuid mõni läheb ka selle peale välja, et vastane eksib, ja ründab siis. Võitluskunstides on initsiatiiv tähtis.

Initsiatiivi on ka kerge käest lasta, kui elusaatus jagab lööke. Olete te mõelnud, kui pikk elu teile antud võib olla?

(Vaikib veidi.) Võiksin ju öelda, et mida pikem, seda uhkem. Samas on siin kohe käärid, sest vana ja väeti ma olla ei tahaks. Tahan täisväärtuslikult elada.

Elu sättis nii, et te olete olnud noor ja väeti. Kuidas aga väetiks olemise mustast august välja tulla?

Jah, näe, elu on nii ikka mitu korda sättinud. Aga nüüd olen keskealine ja täisväärtuslik. Mul on kontserdid ja publik, ja seetõttu ei ole veel omal alal konkurentsi tunnetanud või pidanud nutulaulu esitama. Mustast august väljatulek aga… Usun, et see on inimeses eneses sees, tahtejõus ja veidike ehk kõrgemas jõus. Sest kui ise ei tee midagi, siis ei toeta inimese tahet ka kõrgem jõud.

Looda jumalale, aga ole ise ka tubli – ma usun, et nii on.

Piiblis seisab igasugu tarkuseteri. Muu hulgas öeldakse ka, et kellelegi ei anta kanda rohkem, kui ta kanda jaksab. Kuidas te jaksanud olete?

Sallivus on üle kõige. Enesega peab rahu tegema, ja ma olen praeguseks seda suutnud. Nüüd on hinges rahu ja suuri sisemisi heitlusi enam ei ole.

Kas selles peitub ka naise Tiinaga koos olemise saladus?

Vist küll. Meil on olnud igasuguseid aegu, ka palju head ja ilusat. Ja me oleme alati olnud teineteise lähimad sõbrad. Tunneme üksteist ju oma 30 aastat, meil on palju mälestusi. See hoiab koos ja nii olla on lihtne.

Just praegu on Tiina tururetkel. Kui tuleb, siis hakkame süüa tegema. Tal on muidu ka oma elamine, Viimsis. Praegu on tal puhkus ja kui Tiina tuleb, siis teeme lihtsaid eesti toite, ja ikka koos. Minu ülesanne on näiteks sibulat hakkida, sest mu silmad kannatavad kibedat. Rasmusega kahekesi elades teen mina rohkem süüa – šašlõkki või grill-liha, aga mitte liiga palju. Sest vahepeale peab taime ka sööma.

Aga tablette?

Väga vähesel määral söön, sest keemiat on nagunii ümberringi ja mis tablettki muud on. Vajaduse pärast on tulnud ometi tarbida, kuid retsepti järgi ei pea ka enam võtma. Nüüd on mul oma neutraalne skeem, mida järgin.

Mu olukord on praegu ikka päris pikalt stabiilne olnud.

Ka alkoholiga olen rahu teinud. Ma ei välista seda oma elus, kuid ta ei dikteeri mulle enam mängureegleid.

Kuidas ta seda ometi teha sai?

No eks üks korralik rokkar on ikka mingil ajal ka paras joodik. Kuid õnneks kasvasin sellest faasist välja. Nüüd juba ikka päris pikka aega on meil väga neutraalsed suhted, alkohol on omaette ja mina omaette. Me ei kuritarvita enam teineteist. 

Millal te viimati Paldiski maanteel ehk nagu öeldakse, hullumajas käisite?

Ikka päris ammu, juba mitu aastat tagasi. Nüüd saan arstiga telefonitsi oma asjad aetud.

Hullumaja pole ju muud kui vaimu ravimise haigla ja vaimu on ka vaja ravida. Eriti kui teed palju vaimutööd. Samamoodi on minu jaoks oluline ka kirikus käimine. Vanasti oli ka Paldiski maanteel kaplan, nüüd enam ammu ei ole seal otsest hingehoidjat.

Nii nagu on inimesed erinevad, nii on ka vaimud. Mõnel on seda hoidmist rohkem, teisel vähem tarvis, ja kedagi seepärast liigitada või hukka mõista ei ole vaja. Sest sada protsenti kaitstud ei ole meist keegi, ja mistahes ametis võid sa ühtäkki stressi tõttu patsiendiks saada.

Jah, paljudele meist kuluks vaimu ravi ära, kuid kas ei osata minna abi paluma või häbenetakse. Nii läheb vaim vildakaks ja tulemusena võib haige vaimuga inimene hakata ümberkaudseid terroriseerima. On ju selliseid me seas. Ilmselgelt on näha, et inimene vajab tasakaalustamist, aga ta ei suuda end ses mõttes kätte võtta. Ja nii hävitab enese ümbert inimsuhteid. Isegi meie tippjuhtide hulgas on vahel selliseid inimesi näha olnud. Paraku.

Ei ole see abipalumine ju niisama lihtne, eriti meestele. Kuidas teie terapeudi abi omaks võtsite?

Mingil ajal on tõesti mõni meist olnud sunnitud seda tegema. Mina sundisin ennast ses mõttes ise, sest tajusin vajadust. Näe, Rasmus tuleb koju.

Rasmusega elate te siin koos, aga mida teeb vanem poeg Joonas?

Vanem poeg on juba omaette ja tal sündis oktoobri lõpus tütar Siima, nii et minust sai vanaisa. Väga armas tüdruk on ja mul on väga hea meel, et elu nii on hakanud minema. Paraku me sageli ei kohtu, ehkki Joonas käib siit ikka läbi.

Rasmusega seob meid ka muusika, Joonas aga tegeleb teedeehitusega. Tal on veel ülikoolipaber saamata, aga ma hoian talle pöialt, et tal oleks aega ja jaksu see lõpuks pere ja töö kõrvalt ära vormistada. Ja mitte seepärast, et paber oleks teab mis tähtis, vaid et kui ikka viis aastat on õpitud, siis on ju nadi, kui kõik lihtsalt ühtäkki soiku jääb.

Aga kodu on meil siin sedasi ehitatud, et ühel pool on minu ateljee moodi olemine ja teisel poolel kaks korrust elamiseks. Sügaval stagnaajal mu isa ostis selle, siis olid siin kunagise ahjuvabrikandi suvila riismed. Kuid see on hea energiaga koht, keegi pole siin end pahasti tundnud. „Tule kui leebe tuul” ja „Õpetaja” on siin loodud, enamik paremaid asju... 

See laul on tõesti siiani publiku lemmik. Kes on aga „Õpetaja” prototüüp?

Tegelikult ei olegi, või no paar prototüüpi on ehk olnud, kuid pigem on see üldistus. Ausa, askeetliku ja aatelise õpetaja lugu. Minu püüdlus meesideaali poole. Sest aated ju ei kao.

Viimast laulupidugi vaadates nägin, et aated on vägagi paigas. Ja ehkki ma väljakul kohal ei käinud, tundsin ja tunnetasin kõike ka teleri ees. Mõnda asja ümisesin kaasagi. Rasmus käis aga rongkäigus ja laulis kaare all – ühte koori juhendas ja teises laulis. Ta lõpetas Tallinna ülikoolis just koorijuhtimise, nüüd läheb Viljandisse magistrantuuri – nii et õpetaja aeg ei ole ümber ja noor on peale kasvanud. Temas on selles laulus väljaöeldut.Me oleme Rasmusega koos ka musitseerinud, ta mängib klahvpille. Loodan, et meie koostöö siit edasi ka jätkub, kasvõi stuudioprojektina.

Muusikas on teil olnud kuues ja seitsmes meel. Kuidas teil inimlikus plaanis energiate aistimisega lood on?

Tundub, et on olemas küll. Tajun füüsiliselt näiteks hea ja halva auraga kohti ja vastavalt ka inimesi. Mulle on öeldud, et mul justkui oleks midagi, kuid pole ma midagi selleks teinud, et võimeid arendada. Mu tunnetus on asi iseeneses ja kõik. Nii on mind loodud.

Probleeme pole mulle see toonud, leiba pole ma sellega ka teenima kippunud. Ehkki Eestis saab seda kergesti teha.

See kohatine suur nõidade kultus läheb vahel täiesti üle võlli. Võta sa siis kinni, et mida ja kes teha oskab või suudab. Olen juhtunud sirvima ajakirja Kolmas Silm ja sealne uskumatult lai ennustajate ja selgeltnägijate valik, nende pakkumised – enamasti ollakse siiski blufi peal väljas ja kergeusklikke leidub ikka.

Minu jaoks on kirik olulisem kui teadmamehed, kuid ma ei välista ses elus kedagi. Ja kirikutega on mul huvitav suhe: mul on neis hoonetes enamasti hea olla olnud. Ma käin metsas ka, kuid suudan rahu leida ka pühakojas, ehkki eks neidki ole erinevaid.

Mida te täpselt usute, kui ütlete, et usute jumalat ja kõrgemat jõudu?

Jumalat kui niisugust ma usun igal juhul, lunastuse peale loodan ma rohkem. Kristuse kuju on minu jaoks lihtsalt niivõrd sümpaatne. Kuid Jeesust on sageli kujutatud pigem kaotajana, ristilööduna. Meenutamaks meile, et meiegi oleme väetid. See ühekülgsus pisut häirib mind, sest ristisurm oli ainult üks detail pikas reas. Ta oli ikka märksa elavam kui see ristile löödud ja seal odaga surnuks torgatud mees. 

Olete te mõelnud, miks eestlane usub nii palju nõidusi ja mitte näiteks jumalat?

Olen tõesti vahel mõelnud, et miks tahavad inimesed raha eest kellegi teise abi, selle asemel et ise ennast aidata. Jumal ju ei aita kedagi otse ja palumata, ikka pead ise mees olema. Aga nõia puhul ei ole enesel justkui midagi teha... Ehk on mu mõistmatus selles, et ma pole ise kunagi selgeltnägija abi vajanud ega saa seetõttu aru. Mine tea. Eks inimesi olegi erinevaid. Ma ei ole pealetükkiv inimene ja ehkki piiblis on öeldud, et kuulutage oma usku, püüan ma siinkohal püharaamatust mööda vaadata.

Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Kui teie katsumustest tekkinud jõudu saaks kasutada, mida te teeksite?

Päris kõik katsumused vist ikka ei tee tugevaks ka, kuid idee on õige.

Kasutaksin kindlasti altruistlikel eesmärkidel: läheksin appi, kellele vähegi saan. Käed on mul ju küljes ja terved. 

Räägime isiklikust elust ka. Tiinaga olete te ametlikult lahutatud, ometi aga elate te niimoodi kokku, et lahutust ei oskaks aimatagi. Kuidas nii on läinud?

Nii on läinud. Juba ammu sai see tehtud, kuid me ei rõhuta seda enam üldse.

Miks te uuesti pole abiellunud?

See oleks mingis mõttes ju triviaalne, pealegi elatakse igatmoodi. Uuesti abiellumisel ei näe ma sel moel mõtet. Me oleme Tiinaga niigi ju kogu aeg koos. Kellegi teisega aga – vaevalt, et ses mõttes kunagi teist abielu tuleb.

Millal te viimati armunud olite?

Armumisi on ju erinevaid, kirglikke ja näiteks vaimseid. Maailmakirjanduses on armumise gradatsiooni palju lahatud. See on ju omaette täitsa pikk teema. Ja minulgi on olnud esimene armastus, seejärel küpsem. Minu eas – küpsem nagu ma olen – tähendab ka altruism armumist. Ja nii saab öelda, et olen armunud elusse ja inimestesse enda ümber.

Meditatsiooniga te aga enam ei tegele. Mis täpselt juhtus?

Mis täpselt juhtus, ei oskagi keegi öelda. Aga sattusin ma meditatsiooni lainele siis, kui pärast tippspordist loobumist sellele aseainet otsisin. Kuulasin siit-sealt ja üks sõbergi soovitas. Lõpuks tegin ise valiku… Pehme meditatsiooni moodi asi: kompleksharjutused, et ennast vormis hoida ja ei peaks liigselt rabelema. Esiti mõjuski kõik väga hästi, aga siis äkki, ühest hetkest hakkas väga halvasti mõjuma. Midagi tegin ilmselt valesti. Lõpuks olin kui tühjaks pigistatud sidrun. Suhtun siiani joogasse skeptiliselt. Samas mõistan, et kui lihtsalt ennast venitada ja harjutusi teha, siis mõjub see lihaskonnale ja kõõlustele ju hästi. Aga kui filosoofiliseks minna, siis…

Joogid on Indias, meil neid lihtsalt ei ole. Raamatu järgi aga seda ei õpeta, ja isegi kui on käidud sealpool maakera õppimas, siis on tähtis, kelle juures õpitakse. Joogainstruktoriks ei saa hakata pärast lühiajalist kursust, või siis ei ole see päris jooga. Asjal peab põhi olema.

Kristlasena ütlen, et budistliku algega elustiili puhul põrkusid minus ilmselt kaks religiooni. See oli vaimne võitlus, mis lõpuks kurnas mu väga ära. Kokkuvõttes oli see mulle meeldetuletus, et inimene peab ühte rida ajama. Või nagu öeldakse: mitut jumalat ei saa teenida. 

____________________________________
Kandle kõlaga kitarri lugu
Ehk mäletate teiegi seda kandle moodi kitarri, millega Henry Laks ühel hetkel telepilti ja kontserdilavale astus. Kuid kas teate, milline on selle pilli elulugu?

Tegelikult on pillil ka päris oma nimi - kantara ja selle valmistas muusik ise, siinsamas ateljees 1980ndate lõpul. "Parajasti tegime Alo Mattiiseniga rahvusliku muusika projekti, mis jäi ka kaugemates maades kõrvu ja meid kutsuti ühele Peter Gabrieli korraldatud [maailmamuusika- ja tantsu] WOMAD-festivalile . Siis mõtlesingi, et oleks vaja mingit omapärast muusikariista, mis kõlaks paremini kui kitarr - mul oli siis hästi niru pill. Tegin kavandi valmis, et saada kandle kõlaga kitarri moodi mängitavat riista. 100aastasest mustast lepast kord tsaariajal valmistatud kapist sain hääd kuivanud lauad. Kuu aega hööveldasin ja liimisin - festivalile oli kiire minna, nii tuli ööstki abi võtta. Elektroonika tellisin sõprade abiga Ühendriikidest ja nii sai kõik tipptasemel,” meenutab Henry.

1999. aastal ühel augustiõhtul läks Henry enda tehtud pill saladuslikul moel kaotsi hetkel kui mees autost pärast mängu asju lahti pakkis. Neli kuud hiljem helistati Henryle ühest taksofirmast ja öeldi, et üks autojuhtidest oli pillikasti leidnud ja firmasse toonud. Väliselt oli kõik hästi, isegi rahvusliku mustriga pael (mille üks Henry salajane austaja muusiku pillile kudus) oli kitarri küljes alles.

“Jah, kitarr on minu juures tagasi, aga ta ei ole enam korras, sest mõned praod on sisse kuivanud. Kuid eks iga pill väsib kord ära. Eriti veel kui ta karmides ilmaoludes reisile satub,” ütleb Henry Laks, võtab ateljeetoa kapi otsast suur musta pillkasti ja avab üle väga pika aja kasti kaane. Pillilt käega tolmu pühkides tunnistab muusik häbelikult, et pole oma kätetööd ammu puutunud. “Ja kastki on algeline tehtud, mitte hermeetiline, sellest ka tolm. Kõigel on om aeg, kuid ilusad hetked olid meil,” lausub muusik naeratades ja paneb pilli hellalt kasti tagasi.

________________________________________
Tiina Laks: oleme määratud koos olema
Nagu öeldud, koorib sibulaid ses majas Henry, sest tema silma see pisaraid ei too. Nii ootavadki köögilaual, mille ääres Tiinaga vesteleme, juba kaks kooritut sibulat. Henry askeldab õues, Tiina silmi tõusevad pisarad.

"Jah, me oleme juba ammu lahutatud. Kuid eelkõige oleme me ju inimesed ja meid seob Henryga nii palju. See kaalub kõik muu üles. Miks ei peaks me siis teineteise ellu edasi kuuluma?

Kohtusime Henryga keskkoolis, ja ehkki lähemalt suhtlema hakkasime alles pärast kooli, sai meie tutvus ja suhe alguse ammu enne Henry tähelendu. Meie jutt sobib ja meil on teineteisega lihtne olla - üle ja läbi on ju nii palju elatud. Ja lapsedki olid meil olemas juba enne abielu ja abielu ise oli pigem nõukogude aja pärand, et pere oleks ühe nime peal.

Meie abiellumine oli aga väga eriline seetõttu, et meid pani paari Raul Vaigla ema ja Raul koos oma naise Leilaga olid meie ainsad külalised. Kohal oli ka üks kontvõõras, kellel polnud peo põhjusest aimugi.

Oma olemuselt on Henry samaks jäänud ja mind on temas alati võlunud ennekõike see, et ta on lihtsalt väga hea inimene. Ta ei tõmba kunagi vaipa jalge alt ära. Henry on ainus inimene mu elus, keda võin üdini usaldada.

Ühel hetkel olime me oma abielus aga rohkem sõbrad kui abikaasad, ja et kõik oleks aus ja õige ja et ei tekiks kellelgi lisasüümekaid, otsustasime lahutada. Usun, et see oli aus otsus.

Ma ei tea kas on üldse kedagi, kes saab enese kohta öelda, et ma olen üdini õnnelik? Loodan väga, et Henry elus on õnnehetki. Kasvõi need kontserdid. Käin ju autojuhina kõigil kaasas, tema publik on eriline ja ma näen, kuidas need kohtumised talle jõudu annavad. Bändivärk siia juurde muudab ta elu veelgi värvilisemaks.

Minu lemmikuteks tema loomingust on uuema aja lugudest Metsalugu, ja Seitsmenda Meele ajast Salaja. Jah, ilmselt on selles laulus justkui sõnum meie jaoks. Elu on meid Henryga ju nii mitut pidi proovile pannud ja kui kõiges koos on läbi tuldud, siis järelikult on määratud nii, et me olemegi koos."