JUHTKIRI | Kartkem vähem ja ärgem välistagem laste saamist

Viimase aasta-poolteise jooksul, kui Eesti poliitikas on peretoetuste suurendamise teemal vägikaigast veetud, on sündimus rekordväike olnud. Aga vale oleks arvata, et see vägikaikavedu ongi kasina sündimuse põhjus. Küsimus on selles, kuivõrd rikkalikud lapse- ja peretoetused, mille häälekaim eestkõneleja on Isamaa, või paremad lastele ja peredele suunatud teenused, mille poolt on Reformierakond ja Eesti 200, suudaksid sündimuse suurenema panna.

Vastust otsides tuleb arvestada esiteks seda, et tegemist pole Eestile ainuomase probleemiga. Eestist palju kõrgemate palkadega riigid, kõigile eeskujuks toodavate lastele ja peredele mõeldud teenustega riigid, väidetavasti Eestist lastesõbralikuma kultuuriga riigid – kõikjal vähenes sündimus koroonapandeemia ajal järsult. Enamikus riikides on sellele madalamale tasemele seni ka pidama jäädud.

Näiteks Soome praegune summaarne sündimuskordaja (1,3) jääb esialgsetel hinnangutel Eesti omale veidi alla ja pururikkas Norras on see ainult karvavõrra kõrgem (1,4). Osas jõukamates Aasia riikides on see langenud mitte lihtsalt alla taastemäära (2,1), vaid on väiksem kui 1, mis tähendab, et sama olukorra jätkudes sünniks iga naise kohta tema elu jooksul alla ühe lapse.