See on iga, kus inimene on pea eranditult keskendunud iseendale, võimetu nägema, taipama ja järeldusi tegema maailmast, mis teda ümbritseb. Isiksuslik küpsemine eeldab lüürilise vaatevinkli hülgamist. Kundera järgi on romaanikirjanik (ja lugeja!) Saulusest koorunud Paulus, lüürilise ea varemetest ja kompostist hakkab kasvama see päris asi.

Poliitiliselt ja erootiliselt ebakorrektne

Kas ma oleks Kunderast vaimustunud, kui ma oleks juba olnud lüürilisest east väljas? Või just muuhulgas tänu temale ma saingi sest east välja? (Sest lüüriline iga võib ju vaimselt kesta igavesti, sa ei saagi sealt välja.) Või oleks kunderalikud naeruväärsed stseenid ja suurtähtedega mõisted nagu Suur Marss ja Ajalugu mõjunud liiga pateetiliselt?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid