KULTUURIBIIT | Luuletaja ja ajakirjaniku Sanna Kartau playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis luuletaja, ajakirjanik ja kunstnik Sanna Kartau, kes esineb 15. septembril Raplas kultuurifestivalil SÄRIN.
Sanna Kartau ei mahu väga lihtsasti ühtegi ettejoonistatud kasti. Kultuuribiidis jagab ta lugusid, mis teda kõnetavad ja kõrva kõditavad. Ühelt poolt on ta tunnustust pälvinud kirjanduslikku kaanonit loova Betti Alveri preemiaga, teisalt aga tundub, et ta tahaks igasuguseid kaanoneid ja jäiku piire paljaks koorida ja päriselt asjade ja inimeste tuumale otsa vaadata. Kartau ei karda rääkida poliitikast, kliimakriisist ega ühiskondlikust ebaõiglusest. 15. septembril esineb ta kultuurifestivalil SÄRIN Raplas ning siis saab tema loomingut juba lähemalt tajuda.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Sanna Kartau nii (kuulata saab ka siit):
PJ Harvey — „Down By The Water“
Haigete süntide ja hüpnootiliste trummidega lugu lapse uputamisest, mida jutustab Harvey karm oigamisest sosistamiseni liikuv hääl. PJ kompromissitus ja karmus julgustavad mind.
Little Simz — „Good For What“
Briti-nigeeria räppar Little Simz loetleb ühe träkiga kõiki põhjuseid, miks tema aeg saabunud on. Karmi braggadocio tripp, mille saates end tänaval jalutades muusikavideosse kujutan.
(allolevalt YouTube''i lingilt saab kuulata kogu muusikavalikut korraga)
Nicki Minaj — „Barbie Dreams“
Pole vist ühtegi peavoolu meesräpparit, kes selles kaasakiskuvas diss track’is puid alla ei saa.
Sheryl Crow — „If It Makes You Happy“
Crow iroonitseb väsinud kunstnikuna mööda maailma kondamise ilude ja valude üle. Mõjub mulle nagu vitamiinilaks ja meenutab, et vabadusel on hind, mida hea meelega maksan.
Fiona Apple — „Relay“
Kadedusest ja vastumeelsusest sündinud laul, kaasakiskuvalt räpane ja meeleheitlik. Mulle meeldivad naismuusikud, kes enda keerukusest, mitte täiuseihalusest inspiratsiooni leiavad.
Tierra Whack — „Unemployed“
Whacki veidrus, monotoonne, aga mõjukas flow ja terav kriitilisus teevad kokku korraliku kõrvaussi. Muusikavideost leiab hulga animeeritud kartuleid.
Lhasa de Sela — „Love Came Here“
Võimsa visiooni ja intensiivse kirega muusikat loonud de Sela suri küll varakult, aga jättis maha kolm albumit. „Love Came Here“ järgi võib järjekordse südamevalu episoodi ajal räpases tavernis viskit alla kõmmutada ja siis ehavalguses tuikudes koju jõuda. Täna võtangi vast selle ette.
Nina Simone — „I Ain’t Got No / I Got Life“
Simone alustab pika nimekirjaga kõigest, mida tal ei ole — ning siis triumfeerib ta kõigest hoolimata. Laul vabadusest, mis iga kuulmiskorraga selle tähendust ennistab.
Breezy feat Loud Lemons — „About Me“
Breezy räpib vaimse tervise ja oma koha leidmise teemadel, Loud Lemons optimismi lisava saksofoniga talle vastupunkti pakkumas. Räppari segu pehmusest ja karjuvast meeleheitest on mulle tuttav.
Patricia Wolf — „Woodland Encounter“
Väike ambient’i-doos võiks ühes päevas ju olla. Wolfi lugu on nagu lühike jalutuskäik jõe ääres, kastene hein vastu pahkluusid kriipimas ja telefon kogemata koju ununenud. Hinga ja imesta, sosistab ta kuulajale. Vahel heidan peale tööpäeva, silmad kinni, 15 minutiks voodisse ja kuulan seda albumit. Lahkun kuus korda värskema ja puhanumana.
