„Keskkoolis mind kiusati. Oli aeg, kui hakkad iseennast kokku panema kildudest, mis oled eelnenud elu jooksul maast leidnud. Ja kui need on liiga sätendavad või ei asetu süsteemi, hakkavad teised seda sulle muidugi ette heitma, kõige rohkem kõlasid klassikalised „naiselik“ ja „pede“,“ meenutab Ingmar. „Kui kool lõppes, sõitsin esimese bussiga kesklinna, kus ootasid tantsuklass ja teatrikool. Leidsin jõudu ja tuge, koondades enda ümber ainult seda, mis pakkus meelerahu ja tegi õnnelikuks. Praegu olen pigem tänulik, kuna raskus tegi mind tugevaks ja pani tegutsema. Ma ei pea kellelegi viha.“