KULTUURIBIIT | Kirjanik Urmas Vadi playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis kirjanik Urmas Vadi, kelle lühilavastus „Pink“ jõuab Andrus Vaariku ja Ago Andersoni esituses publiku ette laupäeval Kadriorus toimuval Kirjandustänava festivalil.
Tallinna Kirjanduskeskus korraldab Kadriorus Koidula tänaval kirjandustänava festivali juba seitsmendat korda. Festival toob Juhan Viidingu pingi avamise, installatsioonilise labürindi „Heinsaare hämarala“, välinäituse „Une nägu eesti kirjanduse“, Vennaskonna kontserdi ja palju muud. Kokku toimub päeva jooksul umbes 70 sündmust: kohtumised kirjanikega, vestlusringid, luulelugemised, raamatuesitlused jne.
Festival saab seekord avapaugu Juhan Viidingu tekstidest inspireeritud lühilavastusega „Pink“, mille autoriks on Urmas Vadi ning kus publiku ette astuvad Andrus Vaarik ja Ago Anderson. „Pink“ alustab kell 11.45.
Oktoobris ilmub Urmas Vadil ka uus romaan pealkirjaga „Kuu teine pool“. Varem on ilmunud näiteks „Kui klosetist kerkib kloaak“ (1996), „Neverland“ (2017), „Ballettmeister“ (2019), „Elu mõttetusest“ (2019), „Hing maanteeserval“ (2021) ja mitmed teised teosed. Urmas Vadi on kirjutanud ka näitekirjandust ning lavastanud mitmetes teatrites.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Urmas Vadi nii (kuulata saab ka siit):
Kosmikud „Ainus, mis jääb, on beat“
Kui juba rubriigi nimi on kultuuribiit, siis oleks asjakohane alustada kohe kepsakalt Kosmikute looga „Ainus, mis jääb, on beat“. See on äge traadilugu, mis tõmbab käima hommiku ja päeva, aga sobib ka õhtuseks mõtiskluseks, mis meile siis lõpuks jääb, või mis meist maha jääb? Võibolla polegi paha, kui selleks on biit!
Kate Buch „Running Up That Hill“
Viimasel ajal kummitab mul peas Kate Buch´i lugu „Running Up That Hill“. Mulle meeldib ka selle loo Placebo kaver, aga originaal on ikka kõige parem! Selles palas on minu jaoks võluv ühelt poolt mingi äraspidine kergus ja siis sõnad, mis panevad kupli täitsa pöörlema, ilmselt sellepärast see lugu mul peas ketrabki.
Gunnar Graps & Ornament „Rahatuvi“
Sel suvel olen kuulanud päris palju Viidingu tekstidele kirjutatud muusikat. Põhjus selles, et laupäeval avatakse Kirjandustänava festivalil Juhan Viidingu nimeline pink, mille avamiseks oli mul au kirjutada mini-näidend, mille nimi on samuti „Pink“. Seal pingil kohtuvad kaks tegelast, keda kehastavad Ago Anderson ja Andrus Vaarik. Üks sümpaatne lugu Viidingu tekstile on Gunnar Grapsi & Ornamendi „Rahatuvi“.
(allolevalt YouTube'i lingilt saab kuulata järjest kogu muusikavalikut)
The Cinematic Orchestra „Theme Reprise“
Kirjutades kuulan ma päris palju muusikat, mõnikord on kõik rändomi peal, aga mis peamine, see muusika ei tohi olla kuidagi loid, ja samas ei tohi ta olla ka liiga intensiivne, sest siis jääd muusikat kuulama ja enda mõte kaob ära. Kõige parem selleks taustaks on mingi plaat, mis on sulle juba nagu vana tuttav, keda sa ette tead ja oled temaga harjunud, ei mingeid ebameeldivaid üllatusi. Cinematic Orchestra ja nende plaati „Man With a Movie Camera“ olen ma ilmselt tuhandeid kordi kuulanud. Hetkel vaatan, et Youtubes on selle plaadil kuulajaid 81000. Mina olen see üks kaheksandik.
Depeche Mode „Ghosts Again“
Depeche Mode on vist üldse kõige parem bänd, aga samas võib seda öelda ka paljude teiste bändide kohta, aga igatahes on ta ikka jube hea! Kui nüüd ilmus album „Memento Mori“, siis esimesel korral kuulates oli tunne, et pole nagu see, tüübid küll kütavad edasi, aga seda õiget kütet sees enam pole! Aga mida rohkem seda plaati kuulata, seda enam see meeldib ja seal on ka päris mitu lugu, mis end naha vahele keeravad.
Alessandro Cortini „Scappa“
Mõne aasta eest, kui tegime Draamateatris lavastust Millest tekivad triibud, siis tegin seal ise ka muusikalise kujunduse ja otsisin ja otsisin ega leidnud lõpumuusikat. Stseen ise on selline, peategelane Eduard Vilde on kas suremas või siis juba surnud, tema kõrval on ka ta naine ja siis saabub ka Vilde isa ja muudkui räägib ja ära ei lõpeta, ja siis hakkab see laud, mille peal nad kolmekesi istuvad või lamavad, lendama ja lendab kuhugi kosmosesse. Kuidas seda teha, väikeses ruumis lauda lendama panna ei saa. Aga siis ma avastasin järsku Alessandro Cortini loo „Scappa“!
Nick Cave'i „The Weeping Song“
Kunagi oli kirjanike liidus üritus, ehk aastakoosolek, pärast joodi veini ja toimus ka järelpidu, kus inimesed muutusid kelmikaks ja ühel hetkel oli mul väga vaja Peeter Sauterile oma telefonist näidata Nick Cave videot „The Weeping Song.“ Hakkasime Peetriga köögis harjutama, kuidas meil tuleks selle video ja muusika saatel tantsimine välja, täitsa tuli!
Apelsin „Igatsus“
Ma pean ütlema, et juba lapsest peale ei osanud ka ansamblist Apelsin väga suurt lugu pidada, küll aga on üks lugu, mis nagu on täiesti teisest maailmast, mis on nukker ja kaunis ja voogav, justkui eleegia. Selleks on pala „Igatsus“
The Smiths „Some Girls Are Bigger Than Others“
Nii lihtsalt on, some girls are bigger than others!
Metro Luminal „Valge Kardina hämar valgus“
Mõned bändid jäävad kuhugi lapsepõlve või teismeikka ja mida praegu nagu hästi ei saagi kuulata, millegipärast kui tuleb Nirvana, siis panen ma autos raadio kuhugi teisele kanalile, ilmselt on Nirvana ja toonase ajaga nii palju elameeldivaid ja piinlike asju meeles. Neid bände, kes sellest ajast on alles jäänud, on muidugi palju, aga vaieldamatu lemmik on Metro Luminal. Mulle kohe eriti meeldib just see varsioon laulust „Valge Kardina hämar valgus“.
