„Tule ruttu sisse. Mind võidakse tappa,“ ütles raudukse taha varjunud Ahto Levi
(72)Kirjanik Olev Remsu meenutab oma noorpõlvekaaslast Ahto Levit, kelle üle poole sajandi tagasi ilmunud vanglaromaan „Halli Hundi päevik“ tegi ta paugupealt kuulsaks.
Kui ma Ahto Levile ja tema esimesele romaanile „Halli Hundi päevik“ mõtlen, siis võluvad mind… Esiteks ime, et päevik üldse säilis ja trükivalgust nägi. Venekeelne käsikiri elas üle mitu peaaegu uppumist, liiva all peidus redutamist, juhututtavate käes ja kurjategijate maailmas hoiul olemist, autori aastatepikkust vanglas istumise korda ja muudki, mille puhul hävimine olnuks normaalne asjade käik. Käsikirjad ei põle, ütles Mihhail Bulgakov, lisame omalt poolt, et ei upu, ei kao ega hävi mõnel teiselgi moel. Mis tõesti peab meieni jõudma, see ka jõuab. Ja säilimise trumpab üle raamatuks saamine.
