KULTUURIBIIT | Etenduskunstnik Kadri Noormetsa playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis etenduskunstnik ja lavastaja Kadri Noormets, kel esietendus hiljuti Kanuti Gildi Saalis lavastus “KUTSE VAIBALE“.
“KUTSE VAIBALE“ on mänglev kokkusaamine vaataja ja etendaja vahel, mis flirdib mõttega nagu oleksid publik ning kunstnik juba ammused sõbrad. Lavastus on Noormetsa sügisel SAALis läbi viidud residentuuri “HANDSHAKE“ jätkuprotsess, milles kunstnik läheb edasi kooskomponeeritud elulähedase teatri temaatikaga. Familiaarses ja intiimses keskkonnas püütakse lõhkuda vaataja-etendaja vahelisi barjääre ning leida võimalusi nende kahe rolli koostööks etenduse kujunemisel.
Lavastus on osa Noormetsa doktoritöö praktikast ning esimene neljast loometööst, mille kaudu ta uurib mil moel teha võimalikuks etendaja ja publiku võrdväärne kohtumine etenduse sees. Lisaks Noormetsale on laval kunstniku pikaaegne koostööpartner Ivo Reinok ning dramaturgilist tuge on pakkunud Diego Agullo. Etendused on veel kavas: 06.11, 07.11, 16.11 ja 17.11.
Kadri Noormets on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia eriala bakalaureuseõppe (2010) ning Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti eriala magistrantuuri (2014). Aastast 2022 jätkab ta oma haridusteed doktorant-nooremteadurina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti erialal. Oma doktoritöös keskendub ta spetsiifilisemalt kooskomponeeritud elulähedasele teatrile. Noormetsa hiljutisemad lavastused on: “majandus/housing“ Voronja Galeriis, “ümarlaud“ ja “mobiilsed definitsioonid“ Tartu Uues Teatris, “maandatud tõotus“ Kanuti Gildi Saalis ja “tõotatud maa“ Sõltumatu Tantsu Laval.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Kadri Noormets nii (kuulata saab ka siit):
Fleet Foxes – Ragged Wood
See on üks oluline köögiraadio lugu. Tegelikult terve see album (Fleet Foxes 2008), mitte üks kindel laul, aga kogu selle plaadi voog algusest lõpuni. Millal iganes ma ka Viljandi kodus ei ärka, siis nii kui hommik on kuulutatud, hakkavad öömajalised ja püsikud oma pesadest vaikselt köögipoole liikuma ning mul on nii käe sees, et parimal hommikul vajutan ma köögikapi otsas oleval plaadimängijal play ja enamasti hakkavad nemad siis laulma ja algav päev mõnusasti õõtsuma.
White Hinterland – Icarus
Olen olnud inimene, kes suudab soovi korral ühte ja sama lugu kuulata lõputus korduses. Ja on lugusid, millest mul nagu ei saa küll. Näiteks see laul. Samas on see kuidagi liiga ammune, liiga päris ja liiga sügavalt puudutav, et selle kohta üldse midagi öelda.
Rozell ft Sir Jeremy Green – Fever
Ta on mu vend ja ma olen Ta fänn. Olen Hansukest nii meie Selveritaguse ridaka rõdul lugema õpetanud, kui ka Tema laivi Londoni hiiglasel O2-l kuulanud. Kunagi jupp aega tagasi küsiti Ta käest, miks just muusika, mille peale Ta vastas, et ma tahan inimesi tantsima panna. See kõlab mulle tänaseni ühe ilusama ja ausama põhjendusena, et miks midagi teha.
(allolevalt YouTube'i lingil saab kuulata järjest kogu muusikavalikut)
Sophia Kennedy – Build Me A House
Meie tutvus on üürike, aga intensiivne. Kui ma oma kõige hiljutisema lavastusega residentuuris olin, siis oli seal moment, kus ma tahtsin ruumi kuidagi kodusemaks muuta, millepeale dramaturg Diego pani illustratsiooniks selle loo mängima. Ja muud me enam selle prooviprotsessi jooksul ei kuulanudki, kui selle kellegi Sophia omanimelist albumit, pikalt ja pinevalt.
Benjamin Clementine – Condolence
Mäletan, et Paul Puu tutvustas Teda mulle ja mu sõpradele, jälle ühes köögis, seda nii muuseas ja kuidagi samal ajal, kui ise verivorste küpsetas. Väljas oli julm kaamos ja kõva miinus ning mu lõunamaa sõbrad olid parasjagu külmašokis. Kui siis äkki Ta kõlas ja sulatas kõik üles.
Natalia Lafourcade ft Los Macorinos – Soledad y el Mar
Olime just samal õhtul Lissaboni jõudnud, kui kuulsin ühte viisijuppi. Oli meeletult ilus päikeseloojangu moment, kõrgemal mäe otsas, üks tänavamuusikute punt laulis ja saatis end erinevatel pillidel. Õnneks jõudsin sellest laulust paarkümmend viimast sekundit telefoni kinni püüda – olin hoobilt armunud, teadmata kellesse. Õnneks aitas mu brasiilia sõber selle loo tuvastada, mis tähendas vaid üht – järgmisel päeval kuulasime Taneliga, Portugali lõunatipus kõlkudes, vaid üht lugu ja seda lugematus korduses või ausamalt öeldes igavesti.
Caetano Veloso – Cucurrucucú Paloma
Ma ei tea, kust see mulle ilmus, aga ühel hetkel oli see kohal. Vist sellest filmist. Aga igal juhul teadsin ma aastaid, et ühel päeval lasen ma sõnad Cucurrucucú Paloma endale ülaseljale tätoveerida. Selles polnud küsimustki. Ja hiljem tuli Veloso mu ellu lisaks veel väga erinevatest olulistest ustest.
Ivo Dimchev – Where Do You Go
Notafe festivali korraldades, oli mul au Temaga tükimat aega otsekontaktis olla. Ta on väga ilus, aga ka võrratult ootamatu nimene, täpselt sama ilus ja ootamatult võrratu nagu ka Tema hääl.
The Knife – Heartbeats
Olen olnud inimene, kes suudab soovi korral ühte ja sama lugu kuulata lõputus korduses. Ja on lugusid, millest mul nagu ei saa küll. Näiteks see laul. Samas on see kuidagi liiga ammune, liiga päris ja liiga sügavalt puudutav, et selle kohta üldse midagi öelda.
Daft Punk ft Paul Williams – Touch
Mälestus ühest Portugali köögist pärast hiiglaslikult suurt juurvilja saaki; palju inimesi ühes imeväikses ruumis, suurepärastest kõlaritest ühte suurt lugu kuulamas. Kõik vaikselt ja silmad kinni.
