KULTUURIBIIT | Lõõtspillimängija Juhan Uppini playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis lõõtspillimängija Juhan Uppin, kes andis oma ansambliga RÜÜT välja kolmanda albumi „Kiriküüt“. Alates 29. oktoobrist esitletakse plaati üle Eesti üheksa kontserdiga.
Äsja Etnokulpidel kaks auhinda pälvinud lõõtspillimängija Juhan Uppin jagab Kultuuribiidis lugusid Eesti folkmuusikast, mis näitab järjest enam, kui eriilmeline see on. Uppin on välja andnud arvukaid sooloalbumeid, tal on esimene pärimusmuusika doktorikraad, samuti on esimene lõõtsakuningas ja lisaks mitmete ansamblite liige, nagu Tuulelõõtsutajad ja RÜÜT. Ansambel RÜÜT andis sügisel välja kolmanda albumi „Kiriküüt“, kontserttuur viib ansambli Paidesse (P, 29. okt), Viljandisse (K, 1. nov ), Pärnusse (N, 2. nov), Haapsallu (L, 4. nov), Põlvasse (P, 5. nov), Lüganusele (T, 7. nov), Kuressaarde (N, 9. nov), Tartusse (R, 10. nov) ja Tallinnasse (L,11. nov).
Eesti etno/folkmuusika žanr pakub püsikuulajale (nagu näiteks mulle) seinast seina elamusi ja hoiab publikut sellega, et igal aastal ilmub võrdlemisi palju uut muusikat. Ka uusi artiste lisandub tihti. Kõiki loojaid ühendab ilmselt mõtteline juurte ja originaalsuse (algu- ja isikupära) otsimise sümbioos, mis hoiab meie pärimusmuusikat pidevalt ajaga kaasas. Seda ka maailmamuusika kontekstis, kus tundub, et oleme kohati isegi „ajast ees“ ja kujundamas mitmes mõttes uut kvaliteeti ja helikeelt. See on Eesti etno 2023.
Juhan Uppin ütleb oma muusikavaliku kohta nii (kuulata saab ka siit):
Tuulikki Bartosik „Põhjarannik“
Tuulikki Bartosiki uuelt albumilt „Playscapes“. „Põhjarannikuga“ uuendab helilooja-esitaja oma põhipilli – akordioni – kõlapilti ja kasutusala (pärimus)muusikas. Mitmed albumi lood kannavad erinevate muusikule oluliste paikade nimesid. Tuulikki on erinevaid keeli ja muusikakultuure tundev kosmopiliit, justkui põhjamaine lõunaeestlane. Enim ja üha enam on tema muusikas kuulda aga siiski eesti helikeelt.
Tintura „Orjalaul“
Minu aasta üks lemmikumaid albumeid ja aasta parimaid popfolk plaate on kindlasti Tintura „Tee Säärekülast“. Alati on tore, kui ansambli puhul saab uue albumiga seoses rääkida uuest hingamisest, järgmisest tasemest, aga nende „Orjalaul“ hakkas mulle kohe eriliselt kõrva, on tase omaette. Tähelepanu väärib näiteks kandle (taas?) sidumine vanema seto laulu heliskaalaga.
(Allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut.)
6hunesseq „küläkene väikokõnõ“
Nägin loo võluvat esmaesitust mullu Mooste rahvamuusikatöötluste konkursil, kus see ansambel peapreemia sai. Mõtlen, et kui esimene singel on kõlab juba nii, siis tasub väga oodata koosluse esimest täispikka albumit.
Duo Mann & Juula „Viru mage / Aadu valts“
Aasta eheda pärimusmuusika etnokulbi pälvinud viiuliduo. Ehe on minu silmis eelkõige see, et rahvapärane duomäng, mis meil ka saja aasta eest popp oli, on esitajatel nii maast-madalast veres, et seda on kuulda ja lihtsalt nauditav kuulata. Samuti see kui loomulikult nad tänapäevast noorte inimestena pärimusmuusikat mängivad ja selle (või mille iganes) põhjalt oma uusi palu loovad.
Maris Pihlap „Südamevalu“
Häid biite teeb ikka Maris Pihlap. Selle loo juures meeldib mulle, et see on tantsubiidi kohta ebatavaliselt kolme peale (nagu eelminegi pala), aga ikka töötab, tantsi või valssi. Viiuldajana on Pihlap olnud minu teada vahepeal ka eelmise duo liikmete õpetajaks ja salvestanud ka nende plaadi.
Trad.Attack! „Keera“
Terve album „Bring It On“ on nii hea, et vahetasin esitusloendit koostades neilt valitud lugu vist neli korda, enne kui ikka esimese valiku juurde tagasi tulin. Sest vahele on vaja ka korralikku kütet ja seda sellel kolmikul jätkub. Üks aasta lugusid, väga maitselt d’n’b ja popikastmesse seatud leelo.
Mari Kalkun „Maaimä“
Mari purjetab praegu maailmas kõige ees ja on oma muusikaga jõudnud kaugele. Selles kõlab just see eesti helikeel, millest vahel unistame, seda on Mari minu arvates eelkõige tabanud. Kõige sügavama elamuse sain aga, kui kuulasin poolunes lugu Maaimä. Tema sooloesitajana(!) loodavad kõlamaailmad on imetlusväärsed, kohati võimatuna tunduvad. Mina ei kuula muusikat kuulates tihti sõnu, kuulan rohkem pille, meloodiaid, rütme jne. Selle loo ja artisti puhul aga pole see võimalik – sa lihtsalt jääd kuulama.
Anna-Liisa Eller „Prelüüd“
Maailmatasemel interpreet, kes on uuendanud kromaatilise kandle mänguvõtteid, et esitada stiilselt ka vanemat muusikat ning teinud seeläbi kandlest lõpuks võrdse pilli teiste läänemaiste klassikalise muusika instrumentide seas. Muuhulgas on ta uurinud Eesti barokki ja mänginud seda ka rahvapärase kandle sarnasel psaltril.
Elis Hallik „Born in Waves“
Maailmas lainetust tekitav Kihnu juurtega helilooja Elis Halliku uue albumi nimiteos. Kuulen selles huvitaval kombel (sest väga tihti ma sedalaadi muusikat kuulama ei satu) midagi tuttavat… universaalset merd ja tormi niigi… aga ka erilist Kihnut ja ikka neid sajanditaguseid viiuldajaid. See muusika tundub nii nüüdisaegne, nagu oleks see kogu aja võinud olemas olla. Seega – ülihästi muusikas tabatud ja väljendatud hetk.
Kaisa Kuslapuu & Karl Laanekask „Kilgi laul“
Võiks öelda, et Kuslapuu ja Laanekase duo on nüüdisaegne ehe pärimusmuusika, mis sobib rahulikult nii tantsuks kui ka kuulamiseks või laval esitamiseks. Klaverit on sarnase repertuaari mängimiseks kasutatud Eestis varemgi ja väga palju. Selle taustal võiks Kuslapuu pilli- ja muusikatunnetus olla lausa uueks maamärgiks. Rõõm kuulda, et ka Laanekask on banjo eesti muusikas lõpuks kodustanud.
