Bahmutist lõunas on Venemaa toonud juurde reserve ja ründab pidevalt, ent natuke on edenenud hoopis Ukraina.
Ukraina kaitseväe ülemjuhataja kindral Zalužnõi avaldas pikema kirjutise, milles analüüsis nii rinnetel kujunenud olukorda kui ka võimalikke tulevikuperspektiive. Tegemist on väga olulise materjaliga.
Kuigi välismeedias on nii mitmelgi juhul kirjutatud, justkui oleks Zalužnõi jutus palju uut ja erakordset, siis tegelikult on ta päris laialt teadaoleva info kompaktselt ühte artiklisse koondanud. Mul on hea meel tõdeda, et minu ülevaadete lugejad on suurema osa artiklis käsitletud probleemidega tuttavad, oleme koos lugejatega suutnud olla sõjalise arengu eesliinil.
Ukraina sõda on pooleteise aasta jooksul teinud läbi suuri muutusi, „Kiiev kolme päevaga“ asemel on mõlemad pooled oma vigadest õppinud ja õpivad järjest juurde. Ukraina eelmise aasta õnnestumised olid suuresti seotud Venemaa enda sõjaväe ja ka sõjatööstuskompleksi ebapiisava valmisolekuga suureks kauakestvaks sõjaks. Nende professionaalne sõjavägi oli loodud pigem pidama välksõda kui positsioonisõda, Ukraina armeed alahinnati.
