Veebruaris mängis koondis peaaegu täisrivistuses, sest puudu olid vaid Henri Drell ja Kerr Kriisa. Ja tulemused valmistasid rõõmu, sest EM-valiksarjas võideti lisaks Põhja-Makedooniale ka Leedut. Igati loogiline, sest kätte on jõudnud aeg, kus nooruse ja kogenematuse taha enam pugeda ei saa. Kuulus 1999. aasta põlvkond saab tänavu 25.

Seega on õige aeg vaadata tagala poole. Kes uutest tegijatest võivad lähiajal koondiseuksele koputada? Osad ehk juba 2025. aasta EM-finaalturniiril, teised pisut hiljem.

Millised on kriteeriumid? „Uus tulija“ ei tohi olla seni ametlikes mängudes põhirolli kandnud, keskmise mänguaja tinglikuks piiriks sättisin kümme minutit. Ja loomulikult vanus. Kui 30-le lähenev korvpallur pole seni koondise eest mänginud, on rong ilmselt läinud. Üks eelmisel sajandil sündinu mahtus siiski sisse. Väga noored jäid samuti välja, sest 13- või 14-aastaseid oleks ebaõiglane kuskile paigutama hakata.

Nimekiri pole ranges järjekorras, aga esimesena välja toodud korvpallurid on senise karjääri põhjal koondisele lähemal kui alumised. Ja mida madalamale jõuame, seda rohkem küsimärke ja olekseid tekib – nad peavad koondisesse jõudmiseks selge arenguhüppe tegema.

20, 213 cm, Arizona Wildcats (USA)

Äsja 20-aastaseks saanud Veesaar tegi A-koondise debüüdi juba 2021. aasta suvel Islandi vastu ja pääses samal sügisel vahetusmehena platsile ka MM-valiksarjas. Pärast 2022. aastal Madridi Reali noortesüsteemist USA-sse siirdumist pole Veesaare võimetest ja arengust selget pilti ette saanud, sest eelmisel hooajal sai ta NCAA-s platsile vähe ja tänavune hooaeg jäi üldse vahele. Hüppeliigesetrauma tõttu lõppes varakult ka ka mullune U20 EM-finaalturniir. Talendis pole endiselt mingit küsimust, kolmandal Arizona-aastal tuleks oskusi ka platsil realiseerima hakata. Koondisele mõeldes on häid pikki alati vaja, eriti niivõrd mitmekülgseid kui Veesaar. Vajadusel saaks teda mängitada ka suure ääre kohal ja samal ajal platsil kasutada meie esitsentri Maik-Kalev Kotsariga – nii tekiks Eesti oma kaksiktornid.