Hillar Padu: üle 30 aasta hiljem võiks juba tuua teisi argumente, kui „kommuuna värk!“
Lõunasupi kõrvale igapäevaseid raadioküsitlusi kuulates tekib tunne, et käimas on ülekanne polkovniku leskede laulupeolt. Kostub meeshääligi, aga soleerivad ikka daamid: kõik paha on kommuuna värk ja pahad on kommud. Sajatussõnum kambaka tegemiseks valitsusele või ka naabrimehele.
Minu vanaisad kirusid „vene värki“ omal ajal värvikamalt. „Tsaariaegne“ polnud halvustamine, vaid tunnustus; kehvemalt kõlas „vene asi“; alles tippsajatuseks oli „kommuuna värk!“. Nüüdisaja raadios on neil sõnadel teine, absurdsem tähendus. Kunagine ülemnõukogu presiidiumi esimees Artur Vader oli saanud kirja: „Mina austan väga nõukogude võimu, aga pikale venib ja ära tüütab, et pole ikka veel saanud telefoni.“ Vader, napsi- ja naljamees, naernud ning küsija saigi telefoni, mitte trellid.
