NAABRIST PAREM | Leedu ekspert: oleme eestlastest ettevõtlikumad, meil on suurem kindlustunne, oskus leida nišše

Eesti ja Leedu majandusareng on sel nädalal kirgi kütnud nii meil kui ka lõunanaabrite meedias

Sel nädalal saime lugeda Leedu töösturite liidu juhi Vidmantas Janulevičiuse mõttekäiku, miks Leedu majandusel läheb meist paremini. Paraku pole ta ainus, kes Leedus sellel teemal arvamust ja hinnanguid avaldab.

Lühikese aja jooksul on Eesti majanduse seisu kommenteerinud paljud Leedus tuntud majandusteadlased. Teeme lühikese kokkuvõtte nende mõtetest, mida on sel nädalal vahendanud delfi.lt. Kuidas paistavad Eesti majanduse väljavaated majanduskasvu nautivast Leedust?

Eestlased veerevad alla, meie liigume edasi. Teatud mõttes naaseme olukorra juurde, milles pidime olema algusest peale

1. Leedulased kasvavad omal jõul ja kasutavad nutikalt oma eeliseid.

Leedu Luminori panga ökonomist Žygimantas Mauricas:

„Oleme ettevõtlikumad, meil on suurem kindlustunne, oskus paremini leida nišše. Meie eelis eestlaste ees algas veel 2020. aastal, mil Eesti tööstus stagneerus. Selle põhjuseks oli sõltuvus Skandinaavia turgudest, mis omakorda sõltuvad globaalsetest tarneahelatest. Kõik käis seda jada pidi. Meie samal ajal keesime omas mahlas.

Eestlaseid lõi valusamalt ka intressimäärade tõus, sest nad sõltuvad rohkem väliskapitali sissevoolust. Meie kasvatame oma ükssarvikuid rohkem omal jõul.

Aitas ka see, et me pole ühe-linna-riik, meil on ka Kaunas. Aitasid ka sisserännanud valgevenelased. /.../

Lõhe Eesti ja Leedu vahel kasvab ka edaspidi. Leedu võiks endale probleeme tekitada läbimõtlemata maksutõusudega või teiste eelarvepoliitiliste vangerdustega. Võime ise maha saagida oksa, millel istume.“

2. Kindlustunne on oluline. Eesti on väsinud maksujuttudest.

SEB ökonomist Tomas Povilauskas:

„Üks vastustest küsimusele, miks eestlaste meeleolu on halb, kui me räägime tarbijakindlusest, on see, et maksureformist räägitakse juba poolteist aastat. Just nimelt rääkimine, jutud ja arutelud tekitavad avalikus ruumis rahulolematust ja ärritavad. Ja see peegeldub ka halvenenud kindlustundes.“

3. Eestlane võib küll elada paremini, kuid Leedu tarbija on eelisseisus.

Leedu SEB ökonomist Tomas Povilauskas:

„Praegu on meie netopalga vahe umbes 15%, Eestis on netopalgad kõrgemad. Tarbekaupade hinnatase on sarnane. Aga eestlased on meist hindades ette jõudnud teenustega. See on ka põhjus, miks oleme neist ostujõus mööda läinud, sest teenused on neil kallimad. /.../

Meil pole käärid hindade ja palkade vahel veel nii suureks läinud. Selles mõttes peaksime pigem kartma, et teenuste hinnad võivad jõudsalt kasvada ja võime Eestile kalliduses järele jõuda.“

4. Liigume erinevas suunas. Süüdi on eksporditurgude erinevus.

Leedu SEB ökonomist Tomas Povilauskas:

„Viimase kahe aasta jooksul oleme ilmselgelt majanduses olnud piirkonna liidrid, kuid sellel on väga selge alguspunkt. Erinevused majandusarengus joonistusid välja koos intressimäärade tõusuga 2022. aasta alguses.

Eriti märgatavad on need Leedu ja Eesti vahel. Eesti majandus on olnud languses kaheksa kvartalit järjest, alles viimase kvartali andmed näitavad selle peatumist. Leedu on samal ajal kasvanud. On ilmselge, et liigume erinevas suunas. /.../

Sellise erinevuse tekke peamine põhjus on ikkagi meie ekspordi palju parem vastupanuvõime raskuste suhtes. Eesti eksport on langenud kahe aasta jooksul 18%, meil vaid 5%. Eesti on tugevas sõltuvuses Soomest ja Rootsist: kokku moodustavad nad ligikaudu 30% ekspordist. Meie suurimad eksporditurud on Poola (10%) ja Saksamaa (8%) – palju suurem mitmekesisus.“

5. Leedu on energiajulgeoleku nimel rohkem pingutanud.

Leedu töösturite liidu ökonomist Eglė Stonkutė:

„Eestist rääkides unustame tehnoloogiasektori edulugude ja investeeringute kõrval tihtipeale ühe asja – peale eksporditurgude probleemide on eestlastel ka teisi seni lahendamata probleeme. Nimelt energiasõltuvus, mis sõja mõjul on muutunud veelgi koormavamaks. Teisisõnu, ümberorienteerumine on muutunud veel keerulisemaks.

Võib öelda, et Leedu nopib praeguses olukorras oma energiasõltumatuse vilju, samal ajal kui Eesti maksab selle sõltuvuse tasu ja päris märkimisväärselt.

Küsimus on, kui kiiresti suudavad nad ümber orienteeruda, ja sellest saab oluline tegur nende majanduse taastumisel. Kuna järgmisel aastal lahkub Eesti BRELLi süsteemist, muutub impordiaspekt nende jaoks veel olulisemaks, mistõttu peaksid nad majanduse elavdamisele ja konkurentsivõimele mõeldes esmaseks prioriteediks seadma energeetikaküsimused.“

6. Leedu läks Eestist mööda ja suundub püüdma Itaaliat. Kas see ongi asjade loomulik seis, millega tuleb leppida?

Ettevõtjate liidu asepresident ökonomist Marius Dubnikovas:

„Eestlased veerevad alla, meie liigume edasi. Teatud mõttes naaseme olukorra juurde, milles pidime olema algusest peale. Pärast iseseisvuse taastamist oli meil suurim turg ja elanike arv, kuid suhtusime liiga loominguliselt erastamisse. Osa ettevõtteid võeti ära, samas eestlased järgisid rohkem Skandinaavia riike. Nende välispoliitika lükkaski eestlasi edasi.

Leedu seisis paigal, kuid nüüd oleme tagasi. Meie ettevõtted toodavad sellist lisandväärtust, mida nad pidid tootma 10–20 aastat tagasi. Ma ei võrdle meid Eesti, Läti või Poolaga. Meie latt on Itaalia, mistõttu näeme paari aasta pärast veel paremaid tulemusi kui praegu.“

Kas Eestil on siit midagi õppida ja kas leedulaste hõiskamine on õigustatud või õhku täis, näitab vaid tulevik. Kindel on see, et Eesti majanduse näitajate parandamiseks tuleb vaeva näha.

Samas ei peaks sõbralikku konkurentsi naabritega liiga tõsiselt võtma. Omavahel võime võistelda ja lõõpida, kuid ei maksa unustada, et kaugel suurriikides ei tehta vahet mitte ainult Eestil ja Leedul, vaid ka Balti ja Balkani riikidel.