Raamatublogi: Armastus, mis laotub üle elu... Kafka (Müritzi) mererannal

Michael Kumpfmüller „ Elu toredus“, tõlkinud Eve Sooneste, Tänapäev, 231 lk.

Michael Kumpfmülleri rahvusvaheline bestseller „ Elu toredus“ on liigutav lugu Franz Kafka ja Dora Diamanti üleelusuurusest armastusest Kafka viimasel eluaastal. Toetudes päevikumärkmetele, kirjadele ja suurmehe viimastele tekstidele heidab autor oma müüdi eredasse valgusvihku. Selle tundlik hõõgus tuuakse lugejani õrna puudutusena.

Kohtumine Müritzi rannal

1923. aasta suvel kohtub 40- aastane Franz Kafka ühes Läänemere kuurordis 25-aastase juuditarist tantsija Dora Diamantiga. Kiiresti tuntakse teineteises ära see päris oma. Siit algab ühine elu kuni suurkirjaniku surmani vaatamata murrangulistest aegadest tingitud kitsikusele ja pead tõstvale antisemitismile. Mehe tervis sunnib paraku lahusoleku perioodidele, sest palavikuga ei saa ju Müritzi raviasutusest Berliini Dora juurde reisida. Algab igatsusest kantud kirjavahetus... Kui sa oleksid siin minu kõrval oleks kõik tühiasi.. kirjutab mees või ..alles nüüd tajub Dora kui väga ootamine teda väsitab ..või.. ta ütleb mehele igal võimalusel, et tunneb iseend alles sellest saadik, kui on tema juures.

Hõljuvas kerguses

Äratundmise selgus tõstab ühte sulanud energia justkui elust kõrgemale, välistades igasuguse lühise tekke. Suhete nüri kriipimine siia haiget tegema lihtsalt ei mahu. Ühendus jääb ajast väljaspoole. Armastus on kõigeülene. Elu saab tervenisti uue tähenduse. Pisiasju pole enam olemas. Olemise ime on sündinud. Nii või teisiti, vaheldumisi raviperioodidega haiglas, elavad nad paarina. Mees hingab ja hingitseb kohtumiste sõõmust.

Õhtuti, kui Dora lahkub, ei tunne ta kergendust ega kurbust. Naine jätab talle sageli asju maha , salli, sõrmuse,..juuksekarva sohvapadjale, pihutäie Dora- lõhna.., häälekaja, sellal kui mees annab end õhtuse vaikuse hooleks.

Vaim on armastuses vaba

Kumpfmüller kujutab Kafkat õnneliku inimesena. Tekstist ei leia mingit jälge depressiivsusest vaatamata raskest tiisikusest puretud kehale, mida mehel tuleb Dorast eemal, raviasutustes, turgutada. Igatsust ei lämmata miski. Mõõdud on muutunud. Õnn ühes silmapilgus, kujutluses, mis toidab südant. Kõik, ka kannatus, on saanud uue tähenduse oma erilises energias, kinkides vaimule priiuse. Juba Kafka päevikust võib aimata püüdlust hõlmata maist rännakut tervikuna vabanenud vaimuga.

Ma kaotan silmapilguks oma tarbetu pea.

Ja see silmapilk võib laotuda üle elu. Kirjutamine, armastus ja elu tervenisti- kõik ongi ju tegelikult üks.

Dorast

Dora Diamont on kunagi avalikkusele vihjanud, et juba esmakohtumisel Müritzis jahmatas teda suurmehe sügavast elutunnetusest kiirguv tarkus, mille toredus justkui tõmbas enesega kaasa. Või nagu Kafka ise oma päevikus elu toreduse kohta on kirjutanud, Niisugune tulemus on nõidusel, see ei loo, vaid hõikab.

Sisemusest teadvusse imbunud seotuse tunne jäi Dorat peale mehe surma, kes suri tema käte vahel, saatma elu lõpuni.

1999. aastal lasid Dora sugulased Iisraelist ja Saksamaalt tema hauakivile raiuda järelhüüde

Kes tunneb Dorat, teab, mida tähendab armastus.

Franz Kafka ja Dora Diamonti kohtumine on sündmus, mille sära vääris jäädvustamist. Imeline lugu on jõudnud filmikunsti ja mitmel kujul kirjasõnasse. Meil on õnn sellest osa saada Michael Kumpfmülleri raamatut lugedes. Mõni kohtumine võib olla saatus või Kafka sõnutsi

Kogu asi on hetkes, mis määrab elu.

Ja eks elu tõelisus kestagi vaid viivu.