RAAMATUBLOGI | Päikesetõus Kuul? Marsil? Mõnel asteroidil? Saturnil? Pluutol ja sealt edasi? Universumis seikleja teejuht

Philip Plait, „Tundmatu taeva all. Universumi teejuht turistile“, tõlkinud Aet Süvari, Ühunenud Ajakirjad, 320 lk.

Meie ja meie lapsed kindlasti mitte, lapselapsed samuti vaevalt saavad seigelda universumis turistidena, nagu seiklevad Itaalias ja Indias ja Austraalias ja New Yorgis. Maiste paikade kohta võib lugeda reisiraamatuid hulgi, aga päikesesüsteemi kohta teame vaid, et sel on piirid, aga universum on piiritu.

Paljud on kogenud päikesetõusu Itaalias, kui rahvas läheb liikvele, turul käib kära ja tänavad täituvad kohvi ja croissantide hõngust. Kui kuidas hommikused kiired peegelduvad Manhattani akendest...

Ent päikesetõus Kuul? Marsil? Mõnel asteroidil? Saturnil? Pluutol? Me ei oskagi aimata, aga Philip Plait teab ja manab lugejate silme ette pildikesi ehk siis seda, mida ootab kosmoseturisti ees, kui ta mõnele planeedile satub. Kusjuures Plait ei piirdu pelgalt päikesesüsteemiga, vaid liigub seal kaugemale. Mini-päikesesüsteem punase kääbuse ümber, planeet kahe päikese ümber või miljoni päikese keskel, udukogud, mustad augud...

Nagu nõukogude kodanik Soomest, nii võimegi unistada kosmoseturismist. Üksikud on käinud ja räägivad legende, teised tahaksid samuti, aga piir seisab ees. Samas on käidud vaid kuul, kõik ülejäänu, mida autor meile avab, on kui mitte fiktsioon, siis arvamust ja faktidele põhinev tuletus. Aga põnev ikkagi, äkki mõnes järgnevas elus õnnestub kõike seda kogeda.

„Unistasin, kuidas astun kosmoselaeva pardale – mistahes laevale: Enterprise, Jupiter 2 või ükskõik millise teise unistajate loodud õhulaevadest – ja näen end tähtedest mööda, teiste planeetide poole kihutamas,“ kirjutab Plait eessõnas. „Mis tunne see küll oleks, vaadata üles ja näha rohelist taevast, mida valgustavad kolm päikest ning kus pea kohal kõrgub tosin kuud? Või mööduda värvikirevalt kiiskavast udukogust, milles on tekkimas uued tähed? Või lennata läbi täheparve, kosmoselaeva kere miljoni päikese valguses sädelemas?“

Astronoomiks saades ja teleskoobi kaudu ilmaruumi uurides ja lapates äärmiselt kõrge resolutsiooniga Hubble’i fotosid, hakkas Plaiti painama mõte: millised näeksid kosmoseobjektid välja lähedalt vaadates? Painav mõte kujunes artiklisarjaks ajakirjale Astronomy ja seejärel raamatusse.

Lugejad on igatahes Plaitile tänulikud, sest saavad käia paikades, kuhu kunagi ei satu. Või mine tea... Ja võib arvata, et tänulikud on ka ulmekirjanikud, ammutades antud raamatust ainest ja kirjeldades universumit nii, nagu see mõtterändurile paistab. Ehk siis suur tänu reisikirja eest.