RAAMATUBLOGI | Suurepärane ja ehtugrilik looduskrimka – patt vajab karistust, mitte lunastust
Leena Lehtolainen, „Vandemurdja“, tõlkinud Triin Aimla-Laid, Pegasus, 382 lk.
Soomlanna Leena Lehtolaineni raamatud lähevad alati lugamata krimikirjanduse virna tipuossa, sest hing ihkab midagi head. Seekord läks asi eriti täkkesse, sest „Vandemurdja“ on tänavuse aasta üks säravamaid krimiromaane vaatamata oma ehedale soome-ugrilikkusele. Või hoopiski selle tõttu?
Lehtonen lõi särama juba pea kaks kümnendit tagasi, kui maakeeles ilmus tema lühijuttude kogumik „Varastatud elu“, milles oli lihtsust, inimlikkust ja südamlikkust. Et kui eluprobleemid kuhjuvad, siis teinekord ikka juhtub – kes meist poleks patune – võiks olla lugude deviis.
Just inimlikkus, maalähedus ja reaalsus on Lehtoneni kaubamärk. Ei mingit suurlinna glamuuri (kuigi mõni tegelane võib sellest olla läbi imbunud), vaid tegevus toimub kuskil kaugel Soome maakunnas. Suurima menu on saavutanud Lehtolaineni sari, kus peategelaseks on karmis meeste maalimas nii kolleegide kui kuritegevusega võitlev punapäine ja tedretähniline uurija Maria Kallio (kes meenutab millegipärast Lehtolainenit ennast). Ent tema eraldiseisvad raamatud ei jää Kallio lugudele kindlasti alla, pigem vastupidi.
Nüüd aga peamisest ehk „Vandemurdjast“.
Soome on kohati sedavõrd eestilik, et sidet hõimuvelledega võib tunnetada läbi teksti. Mõlemad oleme loodusrahvad, tegeleme korilusega ning eelistame elada kohas, kus lähim naaber elab metsatuka taga ja pisut kaugemalgi.
Aino on nooruslik, kuid üksik maaema. Valvab kaugel maanurgas looduskaitseala, kassid-koerad-kanad, raadio on, telerit ja internetti mitte, pikad jalutuskäigud keset ürgseid maastikke...
Aino: „Ega inimesel ole ju kuigi palju vaja. Kanad munevad, piima saan Krahvi lehmadelt. Ise teen juustu, hapupiima ja jogurtit. Poolest kilost kikerhernestest jätkub terveks nädalaks, kui neid seente ja marjadega segada. Jääkapp on täis köögivilja ja kassi- ning koeratoitu. Raamatuid saab raamatukogust. Mis inimestel ikka üleliigsete asjadega teha, ega need ju mingit sisemist rahulolu paku.“
Ja siis on Tomas. Soome-itaallane, elab Toscanas, ladina keele teadlane, tuli Helsigisse konverentsile, esinemaks ettekandega. Ainult et lennujaamast ta suurt kaugemale ei jõudnud, topiti autosse, seoti käed ja visati metsajärve. Kust õnnestus välja roomata ja Ainole silma jääda.
Kaks õnnetut ja süütut hinge.
Ainot kummitab lapsepõlvetrauma, kus tema jäi ellu tänu sellele, et ei joo Coca-Colat ja tal on kiired jalad, kuid vereõde mitte. Ja nüüd pääseb mõrvar vabadusse.
Tomas jäi lihtsalt hammasrataste vahele, kui rikas vend sõitis tema autoga surnuks tsiklijõugu pealiku ja teisel mehel jala otsast. Sellest ka mägijärv, kus ta pidanuks otsad andma.
Kaks lihtsat inimest, maaema ja mitte just liiga linlik mees. Üks põgenemas oleviku, teine mineviku eest. Tomas teeb kõik selleks, et Ainot säästa, üritab omal jõul hakkama saada, lahkub, kuid naaseb. Kui inimesi tõmbab teineteise poole kui magnetiga, siis ükski jõud neid eraldada ei suuda.
Ainult et mõlemad peavad ellu jääma, kui üht jälitab motojõuk ja teine ei saa hingerahu. Edasine on ehtsoomlaslik – lahendus on kättemaks. Süüdlased peavad saama karistada.
Ka lõpp on soomepärane, mitte ameerikalik, kus kauboi ratsutab päikeseloojangusse, naeratus näol ehk siis realistlik, kuid mitte õnnetu.