RAAMATUBLOGI: Kraft ja korstnapühkija (kuigi teadur) Ove tegid jõulise läbimurde Eesti krimkaskeenele

Meelis Kraft, „Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus“, Sooroheline, 184 lk.

Elu on täis üllatusi – november on soe, valitsus otsustab rahakülvi lennufirmasse lõpetada... Ja kõige tipuks saab Eestimaa juurde vägagi tõhusa ja mõnusa krimikirjaniku.

Meelis Kraftis oli ainest. Tema „Saared“ oli hää, raamatutäis lühijutte, peamiselt ulmet, siis veel ulmet ja nüüd lõpuks krimka.

Üldiselt piidled Eesti uut krimikirjandust eemalt ja kõhklusega, sest tihtipuhku pole raamatud lugemist väärt, sest on kas naivistlikud või põhikooli kirjandi tasemel. Vahetult enne Krafti sai ette võetud üks teine krimka. 30 lehekülje jooksul ei saanud vähimatki sotti, et kes on kes, mis on mis ja mis üleüldse toimub. Pool tundi elust oli raisatud.

Kraft seevastu annab esimesest leheküljest hagu, kusjuures ta viib tegelased ja lugejad reaalsesse keskonda ja lähiajalukku – mäletate, kuidas Tartut uputas?

Alustuseks on küll Ove, aga kaugeltki mitte korstnapühkija, vaid intelligent, TÜ regionaaluuringute instituudi teadur. Abielus kiiva naisega, ent kooseksistents kulgeb, kuigi kesk kirglikke tülisid, nagu ikka.

Tol uputuse päeval on Ove sunnitud autoga tööle tõttama, jääb bussi taha raudteesilla alla kinni, kuni vesi hakkab autot üle ujutama. Päästja päästis, lõi auto küljeakna puruks ja tiris mehe välja – kõik see toimus telekaamerate vaateväljas ning Ove sai kätte oma minutit kuulsust Aktuaalse Kaamera uudistes.

Ent tähtis polnud Ove kuulsus, vaid see, et sealsamas ulpis välja laip. Aga kust? Kas mitte auto pagasnikust, mille Ove juhuslikult avas? Ja nii saabki temast kahtlusalune üsnagi kuulsa, aga pigem kurikuulsa restoraniomaniku mõrvas. Õnneks tõttab appi noor, särav ja nutikas neidis, ETV vabakutseline korrespondent ning üheskoos asutakse jahtima tõde. Ülesanne pole lihtne, sest nagu öeldud, on Ove teinepool äärmiselt armukade ja konfliktne, kuid mitte ainult see ei löö kiilu aastaid koos elanute vahel, leidub muudki...

Loo vahele on pikitud lühikesi peatükke mõrvari nii-öelda päevaraamatust, mis seletavad nii mõndagi, ent ei anna vihjeid. Kuigi vihjeid raamatus on, nagu ka ehteestlaslikke suhteid inimeste vahel, mis tulevad igale ilmselt tuttavad ette.

Raamat on klaverimängija sõrme jämedune, kuid see pole pahe vaid antud juhul pluss, sest intensiivses loos puudub tühi õhk, mistap tagakaas tuleb juba õhtupoolikul vastu. Krafti krimka köidab. Ülesehitus on reeglitepärane, kõik kulgeb ladusalt ja põnevalt ja kohati üllatuslikult. Ehk siis igati äge lugemine, mis tähendab, et Eesti kitsukesse krimikirjanike seltskond on sisenenud tõsine tegija. Nüüd ootaks järge ehk seda, miks käib jutt korstnapühkijast Ovest, kuigi ta on teadur. Egas muud, kui sama erksalt jätkata.