RAAMATUBLOGI: Mõrvar ütleks skulptuuri luues justkui midagi, annaks vihjeid...
Chris Carter, „Surmaskulptor“ tõlkinud Ülle Jälle, Eesti Raamat, 378 lk.
Ameerika krimikirjanike puhul enam ei imesta, et sealmail peab olema kõik hiigelsuur ja tähtis. Tundub, et suvalise külamammi mõrva puhul ei hakka politseinikud end liigutamagi, sest jälitavad vaid sarimõrvareid või neid, kes ihkavad maakera õhku lasta. See pole kriitika, vaid pelk tõdemus, et nii lihtsalt on.
Tegelikult on Chris Carteri lood head. Toovad meile ameerikalikku hõngu, põnevust ja lahedaid tegelasi ning jutt on sujuv, kenasti liigendatud ja mõnuga finišini kulgev. Ülepaisutamise puhul tuleb lihtsalt muiata – las ta olla, nagu on.
Peategelane, uurija Robert Hunter, on mõistagi geenius, lõpetanud koolid enneaegselt ja kõrgeima hindega ning võiks Albert Einsteinile väärika väljakutse esitada, ent peab õigemaks kurikaelu püüdes maailma paremaks muuta, mis pole kaugeltki halb idee. Ning vaevalt on USA-s kõik politseinikud ülekaalulised pontšikusööjad, kes asjast suurt ei jaga, ent kas uurija peab olema planeedi üks targemaid persoone...
Veelkord: ookeanitaguseid krimiromaane tuleb võtta sellistena, nagu need on ja nautida, jättes kõik üle katla ajava kõrvale.
Seekord saab Hunter väärilise vastase. Mõrvari, kes tapab ohvreid erakordselt jõhkral moel, aga mitte ainult – ta loob oma tööst skulptuure.
---
Surnukeha oli tükeldatud. Käed ja jalad olid keha küljest ära rebitud. Üks käsi oli liigeste kohalt väiksemateks tükkideks raiutud. Mõlemad jalalabad olid säärte küljest ära lõigatud. Ent kõiki tuppa astujaid jahmatas skulptuur. Ohvri äralõigatud ja tükeldatud kehaosad olid kuhjatud väikesele diivanilauale akna all, moodustades verise, moonutatud, arusaamatu kuju.
---
Mõrvar ütleks justkui midagi, annaks vihjeid, ent esialgu ei saa isegi Hunter, tema värvikas partner Garcia ning veelgi värvikam ringkonnaprokuratuuri uurija Alice millestki aru. Ent pusle pannaksegi kokku kildhaaval.
Carteri lugudele, nagu öeldud, saab ette heita vaid ameerikalikku ülepaisutatus, ent see lõppkokkuvõttes ei häiri. Kui raamat on ükskord kätte võetud, siis enne finaali seda kõrvale ei pane.
