RAAMATUBLOGI | Mõrv Idaeks..., vabandust, jõuluekspressis. Aeg muutub ja meie koos ajaga. Aga tapatööd jäävad

Alexandra Benedict, „Mõrv jõuluekspressis“, tõlkinud Karin Suursalu, Sinisukk, 328 lk.

Kuigi raamatu pealkiri viitab mõnusale jõulukrimkale, siis nii see väga ei ole. Kuigi jah, ajad on muutunud ja tänapäeva maailm on üsna erinev ligi sajandi tagusest, mil Agatha Christie kirjutas ühe oma parimatest romaanidest „Mõrv Idaekspressis“ ning me võtame perevägivalda ja seksuaalseid rünnakuid (mida toona ei presenteeritud, kuigi vaevalt need olemata olid) kui osa reaalsusest. Ehk siis see, mis toimub jõuluekspressis, on tegelik elu.

Autor loob olukorra, kus jõulueelsele rongile siseneb vaid 18 reisijat ning matab sõiduvahendi lumme, nagu juhtus ka Idaekspressiga. Ainult et tegelased ei kuulu seekord kõrgklassi, või mine võta kinni... Suunamudija Meg ja tema elukaaslane, tõsielu... no mitte just staar, aga tegelane Grant, on tänapäeval üsna kõrgelennulised.

Nagu tavaks, pannakse alustuseks paika lava, kus etendus toimub ning tutvustatakse tegelasi. Peaosa on usaldatud endisele politseiuurijale Rozile, kes tõttab talle lapselast sünnitava tütre juurde (nagu rongis toimuvast veel vähe oleks, ei kulge lapse ilmaletoomiselgi kõik siidi mööda). Siis Meg ja Grant, kamp tudengeid, rongiteenindajad... Sõit pole kaugeltki tasaste killast, jooki voolab, lärmi on, Meg annab fännidele otsejoones neti kaudu teada, mis toimub... Raamatus võtab sõna ka mõrvar, jäädes mõistagi lugeja ees varju...

Niisiis suletud toa krimka Christie ainetel, kus tegutsevad need, keda pea sajad isegi kujutleda ei osatud – naispolitseinik, suunamudija, tõsielutegelane – ning õhkkond on tänapäevaselt toksiline: sassis peresuhted, ebamäärased suhted noorte vahel, suhtevägivald... Aeg muutub ja meie koos ajaga. Aga mõrvad jäävad.