POLIITKOLUMNIST | Evelyn Sepp: oleme ehitanud „lastekaitseks“ monstrumi, mille väljast pikali jooksmine on sisuliselt võimatu

Laste sünnitamine riigi inkubaatorisse toetusraha eest ei toimi, kui kanade hääl ei loe. Ja kui kanadel puudub turvatunne, siis neid tibusid sinna ei tule.

Olen viimased kuud veetnud laste õigusi puudutava praktilise ja retoorilise kirjasõna seltsis. Lisaks olen kuulanud Eesti emade ja isade südamest räägitud lugusid sellest, kuidas päriselt asjad käivad.

Võin kinnitada, et Eero Epneri, Kadri Ibruse, Kirsti Vainküla või Laura Mallene lood Eesti peredest, õigussüsteemist, kohtust, vägivalla all kannatavatest lastest, tolmurullideks keeratud emadest, õilsatest ja ühiskonnas lugupeetud pedofiilidest, jõukatest ja mõjuvõimu omavatest isadest, üleüldisest riiklikust ja süsteemsest eitusest, ringkaitsest, valetamisest, võltsimisest, korruptsioonist, oma mõjuvõimu kuritarvitavatest ametnikest, intsestist, kristlikust topeltmoraalist või halvavast vastutamatusest on „paremal“ juhul vaid kerge pinnakaabe reaalsusest. Ainuüksi selle mõtte mõtlemine tekitab vastupandamatu okserefleksi.