Veiko-Vello Palm: merealuse taristu kaitse vajab kohe muutust mõtlemises ja koostöö organiseerimises

On üllatus, et Läänemere merealuse taristu vastased ründed tulevad meile üllatusena. See ju ongi hübriidsõjapidamise kõige tavapärasem vorm.

Vaatamata sellele, et mõnikümmend aastat tagasi meile pea tundmatu sõna, hübriidsõda, on juurdunud meie igapäevasesse keelepruuki ja seda võib leida pea iga ajalehe igast numbrist, ei oska enamus meist siiski aru saada, mis imelik loom see on ja millega seda süüakse. Venemaa hübriidsõda ei ole (ainult) Vene Föderatsiooni kaitseministeeriumi poolt juhitavad sõjalised operatsioonid, mida üritatakse, enamasti ebaõnnestunult ja kehvasti, varjata hädavale viigilehega, stiilis „rohelised mehikesed“, vaid see on midagi enamat.

Juba praeguse Venemaa režiimi vaimse eelkäija, Nõukogude Liidu, jaoks tähendas hübriidsõda ühiskonna kõikide ressursside allutamist ainsale eesmärgile – vastase alistamisele. Kõige paremini on selle mõtteviisi kokku võtnud endine nõukogude ja praegune putini-vene dissident Viktor Jerofejev, meenutades oma üles kasvamist Nõukogude saatkonnas välismaal ja parafraseerides Clausewitzi: „Diplomaatia on sõja jätkamine teiste vahenditega“. See ongi hübriidsõja vormel: kõik on sõda. Kultuur on sõja jätkamine teiste vahenditega, sport on sõja jätkamine ..., kaubandus on sõda ... Ükskõik, millist inimtegevuse vormi saab pöörata relvaks. Relvastumisel ei ole „loomulikke“ piire. Ka ballett võib olla terav kui mõõk. Ainsaks lahenduseks on tugev kaitse, vaid see võimaldab relva nüriks teha ja tömbiks muuta.