Eero Epner: maa tuleb täita hüsteeriaga. Tudengite õppelavastusest sai rahvusliku õnnetustunde päästik

Inimesed, kes näevad igas kaselehe liigatuses sõnavabaduse piiramist, nõuavad nüüd suukorve ja lahtilaskmisi.

Eesti hüsteeriaajaloos on palju peatükke, kuid uued ja uued leheküljed täituvad eriti hoogsalt viimastel aastatel. Kadunud on ajaline distants mõtte ja ilmunud lause vahel – esimese tunde pealt saab kõik eetrisse loopida. Tasakaalukast ning pragmaatilisest, vaikides hobuse tagumiku taga rühkivast eestlasest saab järsku tundeid täis inimene, kes meenutab põlluveerel vaatlejale erutusest luksuvat sürrealisti – teadvuse vaba vool ja seostamatu seostamisest on saanud rahvuslik hobi.

Kui mõned aastad tagasi ei mängitud aastavahetusel hümni, küsis üks mainekas ajakirjanik: „Kas see on vabariigi sümbolite ja rahvusliku iseseisvuse vaikse kustutamise algus? Pole enam vaja rahvusriiki, perekond ei ole püha, ülikool ei kaitse emakeelt, igaüks võib olla eestlane... Olge kindlad, ma olen sellise Eesti vastu viimase hingetõmbeni!“

Kui lõhuti Estlink ja ajakirjandus hakkas esitama küsimusi, ilmus tagatoast välja meie uue aja hüsteeriate üks peamisi katalüsaatoreid – Vladimir Putin. Ütled nii, teed naa – ja võidki olla järsku mitte lihtsalt keegi, keda kritiseerida, kes on eksinud või arvab kellegi jaoks imelikul moel, vaid tingimata diktaatori käsilane. Kui minna jaburaks, siis ikka to the max.