Peeter Sookruus: muidu rahulikul ja kindlameelsel Arnold Rüütlil sai mõõt täis. Ta lajatas käega vastu lauda ja ütles, et nüüd aitab!

Arnold Rüütel lõi Moskva-meelseid nende endi relvaga.

President Arnold Rüütli lahkumine igaviku teedele on ajendanud paljusid jagama oma mälestusi ja mõtteid lahkunud suurest riigimehest. Minu meenutuste valik jäi mõnele neist, mis mitmeti märgilised ja näitavad Rüütli mitmekülgset tegutsemist ning suurt rolli Eesti ajaloo eri aegadel.

1989. aasta I pool. Tormiliste sündmuste aeg. Eesti visa ja rahumeelset liikumist iseolemise taastamise teel püüdsid üha jõulisemalt takistada mõjukad jõud Moskvas ja nende käsilased Eestis, kus impeeriumimeelsete jõudude tugipunktideks olid suured üleliidulised ettevõtted Dvigatel, Volta, Baltijets, Pöögelmanni tehas, Masinatehas, Balti laevaremondi tehas, Tallinna sadam ja teised.

Pärast selget pööret EKP poliitikas 1988. aasta sügisel ja ülemnõukogu 16. novembri 1988. aasta otsuseid koondusid ka selle kursi vastased jõud. Loodi suuri liiduettevõtteid koondav töökollektiivide ühendnõukogu ja ägedalt Eesti-vaenulik ning impeeriumimeelne interrinne, mis sai juhiseid otse Moskvast.

Korduvate teravate poliitiliste nõudmiste ja ähvarduste saatel valmistati ette suurt poliitilist üldstreiki, mis pidi halvama normaalse elu Eestis. Mõistes ohtu, mida kätkeb endas transporti, elektri- ja soojusmajandust ning sadamaid seiskav suur üldstreik, püüdis Eesti juhtkond võita aega, maandada pingeid ja püüda streiki ära hoida või selle mõju vähendada.

Läbirääkimisteks töökollektiivide ühendnõukogu ja interrinde ning streigikorraldajate esindusega moodustati ülemnõukogu presiidiumi juurde Eesti jõudude delegatsioon, mida juhtis Arnold Rüütel. Kuna vastasjõudude viha oli suuresti suunatud ka Eesti ajakirjanduse vastu, nõuti selle vaigistamist ja tagasipöördumist karmikäelise „parteilise juhtimise kursile“, suunas Vaino Väljas ka mind Eesti delegatsiooni läbirääkimisteks Moskva-meelsetega. Delegatsioonis oli ka Eesti Raadio juht Mart Siimann ja koos tuli meil kuulata ränki süüdistusi Eesti ajakirjanduse „nõukogudevastase, natsionalistliku ja õõnestava“ tegevuse pihta, nõuti nn ajaloo valgete laikude käsitlemise ning ajaloo moonutamise kohest lõpetamist ja naasmist ajakirjanduse kindlakäelise parteilise kontrolli juurde.