Polkovnik astub uksest sisse ja pärib: „Kas siia tarre sisenes veidi aja eest palja tilliga mees?“
„Jah, siia,“ vastab pereema. „See on meie Petja. Ärge pange pahaks, aga ta on natuke lollakas. Mitte miski ei seisa tal meeles, isegi omaenese nime on peopessa kirjutanud, et saaks vaadata, kui ära unustab. Pärast peldikus käimist ja augu kohal kükitamist ei tule tal iialgi meelde pükse üles tõmmata, kõnnib kasvõi õhtuni kannikate välkudes, traksid poris järel lohisemas.“