Eks edu peitugi suuresti selles, kui värvika peategelase suudab kirjanik luua. Kohtupatolooge on raamatutes tegutsemas küll ja veel, ent ühtäkki on üks lihtne assistent nendest üle.

Cassie Raveni kolmandas loos ujub surnukeha ise kohale, põntsudes vastu paadikülge. Kes ta on, kust pärit, miks surnud? Esialgu püsib lahkunu vait ja Cassie on sellest häiritud. Ei, jutt ei käi mingist müstilisest sidemest, kui kadunud rääkima hakkavad, vaid Cassie intuitsioonis – ta tunnetab, et miski pole nii, nagu peaks. Ja ühtäkki hakkab rohesilmne uppunu rääkima – miks ta keha laguneb kiiremini, kui peaks?

Üksi ei jõuaks Cassie kuhugi, kuid tal on hingesugulane, politseineidis Phyllida, meeste maailmas ellujääja, kellega koos asutakse lahti harutama lahkunu minevikku, et jõuda püha tõeni.

Cassie lood pole pelgalt aruanne lahkamisest ja järelduste tegemine, vaid sügavam sisevaade nii naisterahvaste, ent samas ka kohtupatoloogide ja politseinike (ent samaga ka tavaliste inimeste) maailma, nende ellu nii päikeses kui tormis. Oleme kõik surelikult, üle jääb vaid küsimus, kuidas elada, kuidas lahkuda.