RAAMATUBLOGI | Politseiülem Bruno, Bugatti Type 57C ja käestläinud lapsed
Martin Walker, „Saatuslik jälitamine“, tõlkinud Eva Nooni, Eesti Raamat, 270 lk.

Nagu ikka, on Prantsusmaal Dordogne’i maakonnas St Denis’s elava politseiülema Bruno ehk ametlikult Benoit Courreges’ elu kirev. Sealmail juhtub ja kaunid daamid ronivad mundrikandja sängi... Ühesõnaga taaskord lahe lugemine, kust on õppida nii mõndagi.
Mis esimese Bruno loo puhul – „Surm Dordogne’is“ sai valitud 2020. aasta parimaks Eesti keeles ilmunud krimkaks – paelus kogukonna kirjeldus. Et kuidas saavad inimesed, kes paiknevad ühes pisikeses piirkonnas, sedavõrd palju kambakesi ära teha ning luua eluterve keskkonna. Ja nüüd taas...
Et oleks krimka, peab olema kuritegu ja lugu selle taga. „Saatuslik jälitamine“ keskendub laiemas pildis autorallile (mis on meile tuntud võidukihutamisega pisut eripärane, sõidetakse vaid üks pikk kiiruskatse) ja väiksemas pildis legendaarsele autole Bugatti Type 57C, mida valmistati vaid neli ning üks eksemplar läks teise ilmasõja ajal kaduma. Et siis kui kadunud, siis kadunud, tühja kah. Ainult et too kadunud sõiduvahend, kui see leitaks ja taastataks, maksaks 40 miljoni euro kanti. Ehk siis piisav summa, et minna kuritegelikule teele.
Samas on ralli ja Bugatti vaid selgroog, mille ümber lugu punuda, värvi annab elu St Denis’s ja selle ümbruses, mis on kirev koos lahedate ja mitte nii lahedate inimeste ning nende rõõmude ja muredega. Et kuidas üks kogukond toimima peaks.
Tegelikult jääb raamatust eelkõige meelde kahe noormehe saatus. Nad on küll kõrvaltegelased, ent puudutavad kahtlemata sügavalt kõiki, kes üles kasvatanud pojad. Mõlemad kalduvad kurja tegema – üks varastab, teine on hellik, vägivaldne ja tegeleb mõnuainetega. Väga lihtne oleks mõlemad, ühiskonnast mõneks aastaks kõrvaldada, aga kas see on neile parim lahendus? On ka teisi võimalusi, aga vaid juhul, kui kogukond on väike ja ühtne. Noore inimese elu on lihtne lõplikult ära rikkuda, ent märksa keerulisem on tal mõistus tagasi pähe ja jalad kindlale pinnasele taguda.
Probleemide lahendamise ja mõrvarite püüdmise kõrval leiab Bruno aega ka eraeluks. Tüüp on sümpaatne, mistap suhted õrnema sooga tekivad justkui iseenesest, ainult kuivõrd jäävad nad on?
Ja kõik need Prantsusmaa veinid ja gurmee, mis Bruno (ta on suurepärane kokk) raamatuile kuhjaga lisaväärtust annavad. Retsepte kirjas pole, kuid need on leitavad netiavarustest. Loed, mida sealmail põske pistetakse ja tahaks samuti... Seekord sai tuleviku tarbeks kirja pandud flammküche ja waterzooi kana.