Kaie Mihkelson: alustan iga lavastust tundega, et ma ei oska mitte midagi
Hea teatri all on alati peidus nähtamatu lugu. Just seda läheb näitleja lavale rääkima, ütleb legendaarne näitleja Kaie Mihkelson.

Enne „Pantheoni“ esietendust Von Krahli teatris on Kaie Mihkelsoni (76) päevad väga pikad. Kella üheteistkümnest poole kuueni osaleb ta „Pantheoni“ proovides ja siis kihutab taksoga Draamateatrisse „Macbethi“ aadlidaami mängima. Samuti saab teda näha märtsis esietenduvas Ekspeditsiooni lavastuses „Eeter“ ning Draamateatri „Kollases tapeedis“, mida veebruaris uuesti mängima hakatakse.
Kuidas tulete siis toime eluga teatrilegendina? Niipea, kui te siit majast välja astute, tuntakse teid ära, mõni ehk teretab, taipamata, et tunneb teid ainult lavalt või filmist.
Õnneks ei tule seda nii sageli ette. Ma ei ole ju televisioonis. Mängin põhiliselt teatris ja mitte kuigi palju. Paar korda kuus tuleb ette, et keegi tuleb tänaval juurde, vahel silmad veekalkvel, tänab selle või teise etenduse eest, teinekord tahab kallistada – see tähendab, et inimesed käivad palju teatris.