Kuidas tulete siis toime eluga teatrilegendina? Niipea, kui te siit majast välja astute, tuntakse teid ära, mõni ehk teretab, taipamata, et tunneb teid ainult lavalt või filmist.

Õnneks ei tule seda nii sageli ette. Ma ei ole ju televisioonis. Mängin põhiliselt teatris ja mitte kuigi palju. Paar korda kuus tuleb ette, et keegi tuleb tänaval juurde, vahel silmad veekalkvel, tänab selle või teise etenduse eest, teinekord tahab kallistada – see tähendab, et inimesed käivad palju teatris.

Kord läksin pimedal sügisõhtul läbi vaikse küla oma maakoju ja mulle lähenes üks abielupaar, kes ütles: aitäh, me käisime eile teatris – aga ma mängisin eelmisel õhtul hoopis Viljandis, 120 kilomeetrit eemal. Filmide järgi mind ära ei tunta, olen nii palju vanemaks saanud.