Raske on väita, nagu me ühiskonnana seda õigust väga austaksime. Kui püüda endale kuvada silme ette, mis kaasneb mõistega „pensionär“, lähevad mõtted paratamatult vaesusele ja hüljatusele. Praegu veel tööl käijate jaoks on küllap isegi hoomamatu, kui palju võib elatustase pärast vanaduspuhkusele suundumist kukkuda.

Vanainimene kipub Eestis olema tõesti vaesuse nägu – nagu paraku kipub suur puudus saatma ka üksikvanemaid. Ent erinevalt viimasest kategooriast on pensionärid ise keskmisele poliitikule oluline valuuta. Eakate elujärje eest hoolitsemine võib tagada arvestatava hulga hääli, tulgu need mis tahes hinnaga riigi üldise rahakoti jaoks.