Milline on kandidaatide taust?

Hilkka Hiiop on EKA kunstikultuuri teaduskonna dekaan alates 2021. aastast. Hiiop on akadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor. Hiiopi kandidatuuri esitasid kunstikultuuri teaduskond ning EKA nõukogu liikmed. Hilkka Hiiopi programmi nimega „Stabiilne ja kestlik EKA“ leiad SIIT.

Hilkka Hiiop

Kirke Kangro on EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan alates 2016. aastast ning installatsiooni ja skulptuuri osakonna professor. Kangro nomineerisid vabade kunstide teaduskond ja disainiteaduskond. Kirke Kangro programmi „EKA ja võimalused 2025-30“ leiad SIIT.

Kirke Kangro

Nagu kaks tilka vett

Hiiop ja Kangro olid paljudes küsimustes samal meelel. Nende sarnasused tulid esile ka kandidaatide programmides, mis erinesid eelkõige pisiasjades.

Debati käigus küsitigi nii Hiiopilt kui ka Kangrolt, milline on kandidaat juhina ja millised on tema suurimad katsumused või nõrkused.

Hiiop: „Kõige suurem nõrkus on see, et ma ei ole kunagi rektor veel olnud. Ma ei tea, mida see amet kaasa toob. Tooksin oma kõige suurema nõrkuse ja võibolla isegi hirmuna välja. Väiksemate detailide osas arvan, et ma ei oleks kunagi nii tugev häälekandja ühiskonnas, kui Mart [Kalm] seda on. Ta on kümne aastaga teinud ära võimsa töö, muutes totaalselt meie positsiooni ühiskonnas. Ma ei ole kindel, et ma suudaksin nii suurtesse saabastesse astuda.“

Kangro jätkab: „See on hea vastus, et sa ei ole varem rektor olnud. Muidugi on need kõhklused suured ka mul. Kui ma pean ennast avama kui juhti, siis üheks mu nõrkuseks on see, et mul läheb otsustega aega. Ma tahan kuulata teisi inimesi väga palju ning teha otsuseid põhjalikult mistõttu läheb nende langetamisega aega.“

Ruumipuudus

Publikust kerkib sahinat tekitav küsimus: „Kas ruumid EKAs on teaduskondade vahel jagatud õiglaselt?“ Peale selle paluti kandidaatidel tutvustada ka oma plaani EKA ruumipuuduse probleemi lahendamisel nii pikemas, aga ka lühemas perspektiivis.

„Ma üldse ei avaks seda Pandora laegast, sest küsimus ise sisaldab seda, et me omavahel justkui konkureeriks. Minu meelest see on üks asi, mida EKAs ei tohiks olla. Me oleme meeskond ja peaksime tegutsema meeskonnana,“ vastas Hiiop. Plaani osas leidis Hiiop, et neil on kaks suuremat võimalust: ehitada hoone kõrgemaks ja laiemaks või lahkuda majast ning ehitada lähikonda uus lisahoone. Hiiop leidis, et esimese võimalusega lahendaks akadeemia suuremal või väiksemal määral oma otsese ruumipuuduse mure, kuid uue hoone rajamine oleks kontseptuaalselt hoopis teistsugune lähenemine ning muudaks EKA-t ja selle kogukonda avatumaks. „EKA on praegusel kujul suhteliselt suletud, ega inimene tänavalt naljalt siia sisse tule, aga kui me fantaseerime laienemise mõttega edasi, siis tekiks meil otsekui oma väike linnake kolme majaga.“

Hiiopi sõnul tasub vaadata uute hoonete rajamist ka ülikooli ühiskondliku mõju vaatevinklist: „Kui meie kunst liigub tänavatele ja EKA galerii avaneb rahvale, siis Kotzebue tänavast saaks midagi sarnast Vana-Kalamaja tänavale. Tõesti, see fantaasia on väga ilus ja suur, kuid kui me suurelt ei mõtle, siis ei saavuta suuri tulemusi ka. Käsitledes ruumiküsimust on igal juhul eelistatud EKA linnaku idee.“

Kangro vastas esimesele küsimusele teistmoodi, tuues esile, et teatav ebavõrdsus on siiski olemas. Iseasi, kas see tahtlik oli: „Ma arvan, et mitte keegi ei ole saanud ebaõiglaselt EKAs ruumi ning kõigil on teatav ruumipuudus, see on selge. Teisest küljest on aga mõned alad, kus ruumipuudus on eriti kriitiline. Kui ma tulin siia alustava dekaanina, siis sai maja jooniseid vaadates selgeks, et siia kogu meie seltskond ära ei mahu. Laienemise mõte on mulle väga hingelähedane, sest ma arvan, et me ei tohiks kärpida sisu seetõttu, et see majakarp on täpselt nii suur, kui ta on.“ Kangro lisas, et ka praegu on kaasaegse kunsti ja disaini magistrantuurid rendipindadel. „Ka minu teaduskonnas on 17 inimest, kellel ei ole oma laua kohtagi. See on väga kurb ja selle eest tuleb edasi seista. Kõikidele tuleb ruumi juurde tekitada“

Suur koormus

Töökoormus on aastast aastasse suurenenud: projekte, ministeeriumi ootusi ja teemasid, millega ülikool peab tegelema tuleb pidevat juurde. Kas näete, et olukorda on võimalik muuta ja kuidas?

„Ületöö on peaaegu igas töökohas sees. Seda, kuidas olukorda paremaks muuta tuleb üheskoos mõelda. Peame leidma tööjärke, mis peaksid olema automaatsemad. Kui mõelda kulude kokkuhoiule, võime kaaluda ka sünkroniseerida mobiilsuses antavat õpet, vabaaineid ning tööaega ökonoomsemaks muuta. Meie ootused on tinginud ületöö, kuid kogukonna vaimne tervis on väga tähtis ja ilma selleta me edasi minna ei saa,“ vastab Kangro

Hiiop nõustub: „Tõsi on see, et üha enam on märgata inimeste ülekoormatust, killustatust ja sellest tulenevat läbipõlemist. Tööaja ja -protsessi analüüsi on EKAs juba alustatud. Hetkel on valmimas Augusti-nimeline süsteem, mis aitab meil teatud protsessidest end vabastada.“

Ta lisab: „Peame kindlasti ka üle vaatama, kes ja kui palju kuhugi kaasatud peab olema. See on jällegi üks koht, kus saab inimeste tööaega säästa. Meie tudengite keskmine üleõppimine on 20 EAP-d, mis ei piirdu üleõppimise, vaid ka üleõpetamisega. Peame kindlasti rahalised ja inimresursid selles võtmes üle vaatama.“

Kunstiakadeemia uue rektori valivad valimiskogu liikmed salajasel hääletusel sel reedel, 31. jaanuaril kell 14. Valituks osutub rektorikandidaat, kes saab üle poole häältest. EKA uue rektori viieaastane ametiaeg algab 4. aprillil.

Alates 2015. aastast on EKA rektor olnud eesti arhitektuuriajaloolane Mart Kalm.