RAAMATUBLOGI: Võltskrimka, kus mõrvaloost olulisem on inimesed, dekadentlik Havanna, põlvkondlik pettumus, vankumatu sõprus ja nostalgia.
Leonardo Padura, „Sügismaastik“, tõlkinud Maarja Paesalu, Toledo, 256 lk.

Kahetsusväärne, kui kirjanik loob suurepärase tausta, tegelaskujud ja lood, kuid ei lase neil pikalt elada, vaid paneb nelja raamatu järel punkti. Samas paratamatu, sest looja on jumal ja tegutseb, nagu tahab.
(Krimi)kirjandusse satub liiga harva värskeid õhusõõme sealt, kust seda oodatagi ei oska. Enne oli Ernest Hemingway, nüüd Leonardo Padura, Kuubalt mõlemad. Hemingway oli saare parim enne Castrot, Padura pärast. Kusjuures neil olla palju võrdlusjooni, aga jäägu see kirjandusteadlaste lahata.
Padura haare on laiem. Üheksakümnendatel lõi ta tetralooga „Neli aastaaega“ või „Havanna kvartett“, mis on suuresti krimikirjandus, ent teisalt näitab Kuubat kogu tema eheduses ühes rummi, sigarite, toidu, armastuse ja kommunismiga. Peategelane, politseileitnand Mario Conde ehk Krahv naudib eelmainitutest täiega esimest nelja, kuid kommunismi puhul jääb ükskõikseks, kirjeldades vaid olukorda, tõdedes, et on, nagu on. Ja selles peitubki tõde – sa ei pea muretsema asjade pärast, mida muuta ei saa. Paduragi võinuks Kuubalt lahkuda, aga ta jäi, sest kodumaa on kodumaa.
Kahju, et Condele oli antud vaid neli romaani, aga nii on. Jah, ta ilmub pildile veel mõnes lühijutus, aga või need maakeeles ilmuvad. Samas vääriks Padura kogu looming maakeelde tõlkimist, sest see ületab tavakirjanduse piirid nagu tema krimilood on enamat kui krimka.
Alustuseks olid „Laitmatu minevik“, „Havanna tuuled“ ja „Maskiball“, nüüd siis „Sügismaastik“. On neljas juhtumiste aeg aastal 1989 – Kuubale läheneb troopiline orkaan, Krahv lahkub politseist, sest ihkab teha seda, mida tahab ehk kirjutada romaane ning Havanna rannalt leitakse läände põgenenud riigitegelase laip. Orkaan asjasse esialgu ei sekku, kuid Krahv kutsutakse tööle tagasi, et tapatöös selgust saada.
Sündmused viivad tagasi aega, mil Fidel Castro juhitud revolutsioon Kuuba nii-öelda vabaduse saareks muutis. Eks vabadusel ole mitu tähendust – Miguel Forcadel, kelle laip vees ulpis, oli vabadus jagada Kuuba rahvuslikku rikkust, näiteks kunstiteoseid sinna, kuhu pidas vajalikuks. Paraku ei muutu inimhing kommunistlikuks, nagu ajalugu on näidanud ja Krahv peab välja selgitama, miks aastaid tagasi Miamisse põgenenud Forcade eluga riskides (ja selle lõpuks kaotades) Kuubale naases.
Padura ise on tetraloogiat nimetanud võltskrimkadeks, sest mõrvaloost olulisem on olustik ja inimesed, dekadentlik Havanna, põlvkondlik pettumus, vankumatu sõprus ja noorpõlvenostalgia. Kusjuures nii ongi. Padura neli aastaaega on kahtluseta väärtkirjandus ja tema raamatud peaks riiulil seisma Hemingway teoste kõrval, kusjuures uhusega.