Martšenko oli naiivne, tahtis Nõukogude Liidust põgeneda ja juba see on ränk kuritegu – inimesele, kes ihkab kõigi rahvaste paradiisist lahkuda, tuleb mõistus vangilaagris pähe taguda. Näiteks sellega, et inimene, kes ei saa aru, kui õnnelikus sotsialismis elab, jäetakse ellu, teda ei pisteta hullumajja ning antakse kolm korda päevas süüa – küll vett, milles ulbib paar kapsalehte ja pisut leiba – aga selle portsuga püsib elu sees. Kusjuures nõukogude teadus, mis arvutas välja, et 1300 kalorist inimesele jätkub, pani täiega täppi.

Paraku ei arvestanud teadus sellega, et Homo sovieticuse organism ei vaja pelgalt kaloreid, vaid vaimule tuleb anda ka vabadus. Ent seda sõna võis kohata vaid nõukogude Venemaad mittekirjeldaval loosungil: „Vabadus, sõprus, vendlus!“. 1986. aastal, keset järjekordset vanglast viibimist – kuidas saab jätta vabadusse inimese, kes kirjeldab reaalsust – suri Martšenko 117-päevase näljastreigi tagajärjel.

Ehe kirjeldus vangilaagrite tegelikkuses on pungil säärast absurdi, milleni ei küündinud „Monthy Python“ ka oma parimates sketšides mitte. Näiteks lärmas kambrites hommikust õhtuni raadiokrapp, kus esinesid vanglaarstid loengutega nagu „kuidas hoiduda tuberkuloosist ja suguhaigustest“ või „kuidas ennetada mao- ja soolehaigusi“. Teine neist eeldas tervislikku toitumist ja esimene vältimist kokkupuudet haigetega. Ühes kambris istuvas tuberkuloosihaiged ja terved vaid muigasid ja arutasid, kuidas täita nõuandeid, mitte kasutada ühist tualetti või paraskit ning mitte olla kokkupuutes rögast nakatunud õhuga.

Või siis aeg pärast Hruštšovi mahavõtmist... Paljud olid vanglasse sattunud just Hruštšovi kritiseerimise ees ja nüüd ühtäkki selgus, et neil oli õigus. Ehk tuleks tõerääkijad vabastada? Üksikud vabastatigi, aga enamusele, kes armuandmist palusid, vastati: „Hruštšovi vastu astudes, astusite te samaga ka keskkomitee vastu.“ Ehk siis istuge aeg lõpuni.

Raamatus on palju juttu eestlastest, kes pidid samuti eksimuste eest Nõukogude võimu vastu, päikest, kui seda oli, läbi vanglatrellide vaatama. Piisas ühel Eesti mehel, kelle perekonnanimi oli Sikk, kurta, et kambrites on külm, kui järgnes sõim: „Selliseid nagu teid hoitaksegi külmas. Te kõik seal, oma Baltikumis, olete vaenlased ja bandiidid! Sõdisite meie vastu, relv käes, aga nüüd nõuate, et teid nunnutataks!“

Niisiis peegeldab „Minu tunnistused“ Venemaa igavest reaalsust, on väärt lugemine sellest, mis toimub vanglamüüride taga ja kui keegi juhtub kiitma „head“ nõukogude aega, kui kõik olid võrdsed ja nii edasi, siis pole ta Martšenko raamatut lihtsalt lugenud.