RAAMATUBLOGI: Venemaa reaalsus vanglapäeviku põhjal: mis oli, see on, alates Leninist kuni tänapäevani
(9)Anatoli Martšenko, „Minu tunnistused“, tõlkinud Valdek Kiiver, Helios, 388 lk.

Hea, et siinmail ilmub viimasel ajal üsna ohtralt raamatuid, mis kirjeldavad Venemaa tegelikkust. Ühest küljest jah, Anatoli Martšenko mälestused Nõukogude Liidu vangilaagritest on pärit Nikita Hruštšovi ajast ehk läinud sajandi kuuekümnendatest. Aga mis on vahepeal muutunud, kui lugeda Mihhail Hodorkovski või Aleksei Navalnõi memuaare tänasest GULAG-ist? Kõik, mis oli, see ka on. Hodorkovski on küll elus, aga vaikne, Navalnõi aitas vangla teise ilma.
Martšenko oli naiivne, tahtis Nõukogude Liidust põgeneda ja juba see on ränk kuritegu – inimesele, kes ihkab kõigi rahvaste paradiisist lahkuda, tuleb mõistus vangilaagris pähe taguda. Näiteks sellega, et inimene, kes ei saa aru, kui õnnelikus sotsialismis elab, jäetakse ellu, teda ei pisteta hullumajja ning antakse kolm korda päevas süüa – küll vett, milles ulbib paar kapsalehte ja pisut leiba – aga selle portsuga püsib elu sees. Kusjuures nõukogude teadus, mis arvutas välja, et 1300 kalorist inimesele jätkub, pani täiega täppi.
Paraku ei arvestanud teadus sellega, et Homo sovieticuse organism ei vaja pelgalt kaloreid, vaid vaimule tuleb anda ka vabadus. Ent seda sõna võis kohata vaid nõukogude Venemaad mittekirjeldaval loosungil: „Vabadus, sõprus, vendlus!“. 1986. aastal, keset järjekordset vanglast viibimist – kuidas saab jätta vabadusse inimese, kes kirjeldab reaalsust – suri Martšenko 117-päevase näljastreigi tagajärjel.
Ehe kirjeldus vangilaagrite tegelikkuses on pungil säärast absurdi, milleni ei küündinud „Monthy Python“ ka oma parimates sketšides mitte. Näiteks lärmas kambrites hommikust õhtuni raadiokrapp, kus esinesid vanglaarstid loengutega nagu „kuidas hoiduda tuberkuloosist ja suguhaigustest“ või „kuidas ennetada mao- ja soolehaigusi“. Teine neist eeldas tervislikku toitumist ja esimene vältimist kokkupuudet haigetega. Ühes kambris istuvas tuberkuloosihaiged ja terved vaid muigasid ja arutasid, kuidas täita nõuandeid, mitte kasutada ühist tualetti või paraskit ning mitte olla kokkupuutes rögast nakatunud õhuga.
Või siis aeg pärast Hruštšovi mahavõtmist... Paljud olid vanglasse sattunud just Hruštšovi kritiseerimise ees ja nüüd ühtäkki selgus, et neil oli õigus. Ehk tuleks tõerääkijad vabastada? Üksikud vabastatigi, aga enamusele, kes armuandmist palusid, vastati: „Hruštšovi vastu astudes, astusite te samaga ka keskkomitee vastu.“ Ehk siis istuge aeg lõpuni.
Raamatus on palju juttu eestlastest, kes pidid samuti eksimuste eest Nõukogude võimu vastu, päikest, kui seda oli, läbi vanglatrellide vaatama. Piisas ühel Eesti mehel, kelle perekonnanimi oli Sikk, kurta, et kambrites on külm, kui järgnes sõim: „Selliseid nagu teid hoitaksegi külmas. Te kõik seal, oma Baltikumis, olete vaenlased ja bandiidid! Sõdisite meie vastu, relv käes, aga nüüd nõuate, et teid nunnutataks!“