JUHTKIRI | Kaitsepistrike kõrval kuulakem ka teisi

Kas meie praegune kaitseminister Hanno Pevkur on õige inimene juhtima sõjaohuga silmitsi seisvat riiki? Või kas on „sõjaohust“ üldse adekvaatne rääkida?

Äsja Eesti Ekspressis ilmunud põhjalik lugu toob esile põhjaliku käärimise nii kaitseministeeriumis endas kui ka ministeeriumi ja sõjaväelaste vahel, sekka valdavalt anonüümseid torkeid kaaspoliitikutelt. Lugu jätab Pevkurist mulje kui asjatundlikust ja tasakaalukast tegijast, kes aga sobiks hästi kaitseministriks pigem „rahuajal“ ja mitte tingimata teravamates oludes.

Järsult muutunud julgeolekuolukorras on ideede põrkumine arusaadav. Kitsalt riigikaitset planeeriva inimese meelest on alati üks mürsk, rakett või pataljon puudu. Praegu on puudu märksa enam. Nagu toonane kaitseväe juhataja Martin Herem mullu välja käis, tagaks esmase kaitsevõime veel 1,6 miljardi euro eest relvahankeid. Ehkki hind on hinge kinni võtvalt kõrge, on selle taga loogilised arvutuskäigud.