Ainus puudus oli tol ajal stsenaariumi usutavus. Kas Kreml tõesti julgeks okupeerida NATO riigi? Kas Euroopa liitlased ei näitaks sel juhul üles solidaarsust? Ja vaevalt, et Ameerika Ühendriigid jääksid kõrvaltvaatajaks, kui Kreml näriks end Põhja-Euroopasse.

Samas, ei tundu tänapäeval see süžee enam sugugi nii ulmeline. Riigid, mis kunagi pidasid Ameerika Ühendriike oma julgeoleku nurgakiviks ja juhtivaks jõuks, vaatavad olukorda nüüd uue pilguga.

Ameerika ebajärjekindlus on vaid üks probleem. Mängu tuleb ka Euroopa ahnus. Mõned Euroopa riigid (või vähemalt mõned Saksamaa ja Ungari ametnikud) loodavad juba, et mingisugune, kuitahes kaootiline, relvarahulepe Ukrainas võimaldaks neil taas Venemaalt gaasi importida. See polegi nii kaugel „Okkupertis“ kujutatud eeldustest, et EL-i riigid otsustavad ohverdada Norra suveräänsuse, et tagada nafta- ja gaasivoo jätkumine.

Aga telelinal kujutatud EL ilmutab vähemalt otsustavust. Reaalsuses on olukord veelgi kaootilisem – nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa on poliitiliselt halvatud.