Kersti Peterson: „Mida ta pargib siin!“ Nähtamatud vanainimesed trügitakse hoolimatult kõrvale

Meie ümber on inimesi, keda iga päev näeme, kuid ei märka. Räägime küll, et vanemaealised on väärtus, traditsioonide ja kogemuste kandjad, aga kas käitume nende sõnade järgi?

Hallide juuste ja aeglase sammuga vanem inimene liigub samas linnas ja samadel tänavatel, kuid sageli justkui varjuna. Ta ei küsi abi, mitte sellepärast, et tal seda vaja ei oleks, vaid ta ei taha tüli teha. Rehmab käega ja tuleb ise vaikides toime. Kas kiire elu vabastab meid märkamisest ja kus on hetk, kui meie kohustus algab?

Tänaval astume neist mööda, ühissõidukis surume end kitsastest ustest esimesena läbi. Vanemaealine inimene jääb taha, sageli seisma, vahel kohmetult käega viibates, aga enamasti vaikides. Meie kiirustame õigustatult, sest meil on tähtis koosolek, kiire koolipäev, või lihtsalt soov kiiremini kohale jõuda. Aga kelle arvelt see kiirus tuleb?