Korporatsiooni nimi Leola valiti muistse Eesti vabadusvõitleja Lembitu linnuse nime järgi. Korporatsiooni deviisiks sai "Age quad agis" - tee mis teed! Selle deviisi all taheti noori juhtida tõsiselt suhtuma õppimisse ja edaspidisesse töösse. Leolasse võeti liikmeteks meesüliõpilasi ainult Tallinna Tehnikumist, hiljem ka teistest kõrgkoolidest. Värvideks valiti violett, mis tähendas truudust kodumaale, kollane - tublidust ning valge - ausust. Lipulaulu sõnad, mis on koondatud värvide tähendust selgitavasse kolme salmi, pani kirja tolleaegne noorkirjanik Juhan Vaik. Viisi lipulaulule lõi professor Artur Kapp.

Leola jäi Tallinnasse

Korp! Leola asutajatel puudusid organisatsiooni loomisel eeskujud, seetõttu erinesid Leola kombed mõningal määral Tartu korporatsioonide omadest. Suured teened loomisjärgul olid tolleaegsetel Tallinna Tehnikumi õppejõududel, samuti arhitekt Habermannil. Eriti aga kindral Laidoneril, kes igati toetas tehnilise kõrghariduse loomist Tallinnas ja kelle abiga anti Tallinna Tehnikumi peahooneks sõjaväe kasutuses olnud Kanuti Gildi ruumid Pikk t 20.

Vaidlused tehnilise kõrghariduse korraldamise küsimuse üle Eestis lõppesid kõrgema Tallinna Tehnikumi sulgemisega 1933. aastal, kuigi viimased diplomiprojektid kaitsti maikuus 1936. Alma Materi likvideerimine pani raskesse olukorda ka tema ümber koondunud üliõpilasorganisatsioonid, kuhu kuulus üle poole üliõpilaskonnast. Kuigi 1934. aastal avati Tartu ülikoolis tehnika haru, jäi Leola Tallinnasse ja võttis aktiivselt osa selgitustööst tehnilise kõrghariduse jätkamise eest pealinnas.

Lõpuks 1936. aasta sügisel alustas tegevust Tallinna Tehnikainstituut, hilisemate nimedega Tallinna Polütehniline Instituut ja Tallinna Tehnikaülikool. Järgnes uus tõusuaeg Tallinna akadeemilise noorsoo elus. Selleks ajaks oli Korp! Leola kujunenud elujõuliseks organisatsiooniks aktiivse vilistlaskonnaga.

Vilistlaskogu on kasvanud

Nagu korporatsioon Leola sündis ja õitses koos Eesti riikliku iseseisvusega, jagas ta ka Eesti saatust järgnevail vägivalla aastail. 1940 Eesti pinnal ametlikult suletud Leola tegutses edasi Rootsis, Kanadas, Ameerikas ja mujal. Kodumaalgi peeti okupatsiooniaastatel salajasi koosolekuid.

Sõjas ja repressioonide tagajärjel hukkusid pooled Leola liikmetest. Välismaal viibivate sõprade toetusel jätkasid ligi kolmkümmend ellujäänud vilistlast esimesena vanadest üliõpilasorganisatsioonidest oma legaalset tegevust Tallinnas alates 20. veebruarist 1989. Sellest ajast alates arendavad mitmekordseks kasvanud vilistlaskogu ja taasloodud üliõpilaskonvent oma tegevust endiste traditsioonide kohaselt.

HARRI KORROVITS

Korp! Leola vilistlane

coetus 1936

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid