Toomas Uibo: armastus tõi mu Eestisse tagasi

Kunagisest laulupoisist Toomas Uibost on tänaseks saanud edukas mööbliärimees. Eesti muusikasõpru võlus Toomas oma hõbedase inglihäälega 80-ndate algul. Samuti mäletatakse teda Oskar Lutsu "Kevade" ainetel vändatud muusikafilmist "Kevad südames".

Segased ajad sundisid Uibode pere 80-ndate lõpul mujalt õnne otsima. Saatuse tahtel sattus pere Rootsi. ära ei mindud aga igaveseks ning esimesena naases kodumaale perekonnapea Väino Uibo, kellest on tänaseks saanud Elva linnapea. Möödunud jõulude paiku tuli kodumaale tagasi ka 24-aastane Toomas.

Millal sa Eestist ära läksid?

Seda mäletan ma hästi - 29. augustil 1989, oma sünnipäeval.

Te läksite ära terve perega. Miks?

Mõte ära minna tekkis 1989. aasta varakevadel. Vanemad hakkasid Vene sõjaväe pärast muretsema. Mind ennast armeesseminek väga ei hirmutanud. Algul olime vennaga mõlemad Rootsi jäämise vastu. Millegipärast muutsin hiljem meelt.

Miks just Rootsi?

Meil olid sugulased ees. Olin värskelt keskkooli lõpetanud ja arvasin, et välismaal on põnevam. Aeg näitas, et huvitav oli hoopis Eestis. Praegu on kahju, et see aeg sai maha magatud.

Mis teid ees ootas?

Kõigepealt elasime paar kuud sugulaste juures, siis 7-8 kuud pagulastelaagris. Umbes aasta kulus keele õppimiseks. Isa ja ema läksid kohe tööle. Isa on juba teist aastat Eestis tagasi, kuid ema õppis Rootsis kaks aastat meditsiini ja töötab seal praegugi haiglas medõena. Vend Märt õpib Rootsis talupidamist.

Kuidas Rootsis kohanesite?

Seal on tore elada, kuid Rootsi pole kodu ja ei saa ka kunagi samaks kui Eesti. Aga meid võeti kergesti omaks ja mul on seal väga palju sõpru.

Millal tuli mõte Eestisse tagasi tulla?

See mõte oli kogu aeg peas. Me ei kavatsenudki ju eluks ajaks ära minna. Aga asjade käiku kiirendas armastus. Kohtusin 1994. aasta Rock Summeril Liisaga. Selgus, et ka tema elas tol ajal Rootsis ja töötas Stockholmis Eesti saatkonnas. Nüüd on Liisa Tallinna Turismiinfo direktriss. Elame Mähel ümberkohandatud suvemajas, hästi hubases.

Oled praegu ühes vanalinna mööblipoes tegevdirektor. Kuidas sa mööblialale sattusid?

Kui me oma elamist Rootsis sisse seadma hakkasime, läks mööblit tarvis. Inimesel, kellelt mööblit ostsime, oli endal mööblivabrik ja ta kutsus mind tööle. Hiljem õppisin ka puidu- ja mööblidisaini kursustel. Mulle on mööbli disainimine väga meeldima hakanud.

Laiem üldsus tunneb sind siiski laulupoisina. Millal sa laulma hakkasid?

Poistekoori sattusin kaheksaselt. Aga etendus, mis tõi suurema tuntuse oli "Laulan sõbraks öö ja päeva". Siis ma olin 11-12.

Omal ajal liikus igasuguseid jutte, et kuri isa sundis laulma jne.

Niisugustest kuulujuttudest ei pääse vist ükski inimene, kes on kuidagi tuntuks saanud. üldiselt mulle meeldis esineda, aga mõnes mõttes olin ma ju teatris tööl. Etenduste kava oli paika pandud ja siis oli muidugi kurb, kui esinemine sattus näiteks pinginaabri sünnipäevale. Samas mõistsin, et kõike korraga ei saa, millestki tuli loobuda.

Kuidas lapsena kuulus olemine sulle mõjus?

Probleemiks oli see kindlasti. Eakaaslased ikka narrisid - tänaval käidi järgi ja lauldi minu laule. Lapsena ma võtsin seda solvanguna.

Kas sa praegu ka laulad?

Rootsis ma laulsin noorte kergemuusikakooris. Nüüd töö kõrvalt enam ei jõua, kuigi vahel tuleb isu peale.

Mida tulevikult ootad?

Tahaksin kunstiülikooli mööblidisaini õppima minna. Mööbliasjandus huvitab mind tõsiselt.

Kertu Saks