Eluasemetoetust pole siiski keegi jagama hakanud - võtmesõna on hoopis Klooga. Teeviidad sellesse asulasse ei osuta - need on lihtsalt ära varastatud.

Veel hiljaaegu ei teadnud jubedas olukorras olevast, kuid imekena loodusega Klooga linnakesest keegi õieti midagi. Eestlasi seal ei elanudki. Kloogarannas päevitamas olid küll paljud käinud, nagu ka Treppoja pioneerilaagrites. Mõni oli näinud vanaema fotosid Tallinnast Klooga kuurorti sõitvast kitsarööpmelisest rongist ning viinud lilli Klooga surmalaagris põletatud juutide mälestusmärgile.

Paldiskile silmad ette

Klooga, mis teeb shokiturismi osas Paldiskile silmad ette, on tundmatu kant. Korterid ja soome majad (pärastsõjaaegsed barakid) on seal poolmuidu saadaval. Kuid ekssõjaväelinna Kloogale on pärast Vene armee lahkumist hakanud tasapisi uuselanikke siginema. Kloogale on ju Tallinnast vaid paarkümmend minutit elektrirongisõitu.

Uusasunikud jagunevad kahte lehte - lootusetud üürivõlglased-luuse= rid ja idealistlikud intelligendid. "Mis uued elanikud, kedagi pole tulnud," ajab aeda rehitsev plekkhammastega tädi esmalt vastu. "Ah eestlasi? Eestlasi on küll tulnud," lööb ta siis pettunult käega. Ilmselt loodab ta, et endise rohkem kui 3000-mehelise väeosa uhked ohvitserid tulevad kunagi tagasi ja nende laste 350-pealine kool taastub.

Kus su sõrmed on?

Kloogale saabujaid võtavad vastu kari näljaseid koduta penisid ja Kopli liine meenutavad puumajad. Kaunis männimets, kolm kalarikast järve ning Eesti sõjaväe polügoonilt kostvad relvade haugatused.

Paneelelamute vahel suitsevad lõkketuled, kuhu poisikesed, mõned neist aastat neli vanad, pilluvad eterniiiditükke ja tõrva.

"Kus su kaks sõrme on?" pärin osavõtlikult ühelt eesti jõngermannilt. "Elektrikapist tuli elekter ja lõi käest sisse ning jalast välja," vastab poisike.

Majade lahtivõtmine on siinsetel lastel küll selge. Samuti materjalide põlemisomadused. Hääle järgi otsustades ei paugu lõkkes üksnes eterniit, vaid ka padrunid. Peale elektrikappide leiab teravaid elamusi mujaltki.

Klooga liinil astub vanaproua Maria, kaks bokserit ja Anja-Olja käeotsas, meiega rääkima. Tema on Tallinnast, aga Kloogal külas. "Ma olen siin surmalaagris peale küüditamist kaks kuud olnud," pajatab kõbus Maria puhtas eesti keeles.

Klooga suurhoone - Dom Ofitserov. Nüüd võiks hoone nime täpsustada - Dom metodistov i ofitserov, sest eruohvitseride aktsiaselts on selle uhke maja usuühingule välja üürinud. Laupäeviti kuulutatakse seal jumalasõna. Tagauksel ripub silt - "Piim kell 12".

Kuigi kellaaeg Klooga ligi 800-inimeselises asunduses ei kehti. Lõuna õllebaaris kestab neli tundi. Kohvik on lihtsalt kolm tundi kinni (seest kostab haukumist). Postkontorit sel päeval ei avatagi. Ainsana on lahti neoonroheline sat-antenni kandev kauplus Mini-top, kus on saadaval isegi telefon ja värsked pelmeenid. Endise univermagi vorstid veenavad silmitsejat otsemaid taimetoitluse möödapääsmatuses. Nukker müüja ütleb, et paarkümmend inimest päevas käib poes. Ukse vahel on gaasitorbiku lohv.

Eesti kooli esimene aasta

Kõrval asuva maja aknast kostab puhtas eesti keeles: "Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad..." Millegipärast kisub laulurida selles keskkonnas pisara silma. Tõsijutt.

Möödunud sügisel tööd alustanud Klooga eesti algkoolis õpib 20 last. Töö käib liitklassides ja seitsme õpetajaga. Samas majas asuvas vene algkoolis on lapsi 22 ja õpetajaid neli.

Kooli juhataja ülle Sink istub klaveri taga ja harjutab lastega emadepäeva kava. Lühim lastest on 6-aastane ja pikim 12. "Loodame järgmisel aastal põhikooliks saada," seletab esimese talve Kloogal üle elanud direktor ülle. Hiljaaegu sai temast ka Keila kultuurimaja juhataja. "Elu on siin väga huvitav," kinnitab ta.

"Mina lähen suvel skaudilaagrisse ja Kloogal meeldib mulle kõige rohkem vesi," seletab üks poiss ja nõuab, et tema õde ka pildile võetaks. "Ma saan varsti omale skaudisärgi ka." "Aga minul sünnib varsti vend," seletab teine. "Aga meil on viis last," uhkustab kolmas.

üks tüdruk ei ütle midagi. Tema vanemad on graafik Aleksander Salmin ja tekstiilikunstnik Pilvi Salmin, kes juba ammu Kloogal elavad. Lapsed on ülle Singi ja matemaatika- ning looduslooõpetaja Tiiu Toomitsa sõnul väga erineva taustaga.

Mõned lapsed söövad ainult ühe korra päevas - koolis, teised käivad Tallinnas näitustel ja teatris. "Tundub, et mõned vanemad vajaksid meil rohkem kasvatamist kui lapsed," nendib õpetaja.

Süda tilgub verd

Valter hakkab õpetaja õhutusel oma kauni kõrge häälega "Ema südant" laulma. Hoogu ja sõbralikkust on selles majas ning lastes palju. Võrreldes ümbrusega on algkool tõeline tsivilisatsiooni kants. Keskmiselt kord nädalas jõuab kooli kiri, et ärge lapsi õuest kaugemale lubage, täna on õppused ja laseme suurtükki.

"Süda tilgub alati verd, kui me laskma hakkame, kunagi ei või teada..." tunnistavad laigulises vormis Eesti sõjaväelased, kelle polügooni veerde me pisut hiljem jalutama satume. Kohalikud on paugutamisega oma marja- ning seenemaal harjunud. Nagu juba aastakümneid maas vedelvate padrunikestade, moondamisvõrkude ning muuga.

Vene parimas barakkstiilis külast on järel vaid riismed. Mis tühi, põleb maha. Aiakese ees istub mees ja lõikab noaga isoleerpaela alumiiniumkaabli ümbert ära. Tema kõrval põleb pannil tina. "Eks Pääskülas ikka paar krooni saa," seletab Sergei sulaselges eesti keeles.

"õppisin Haapsalu sanatoorses koolis, aga nüüd pole tööd ega uut jalatuge - mul oli lastehalvatus." Sergei ohkab ja kurdab, et naisega nad kanu pidada ei saa, seast rääkimata - ära hiivatakse. Sibul püsib õuel küll.

Kloogat risti-põiki läbivate madalate kraavide päritolu on nüüd selge - Sergei-sugused metallurgid on tublisti maad uuristanud.

Kaablitest on järel kraavid

Mornilt põrnitsevad meid viiekorruselised majad. Mõnel üksikul aknal on kardinad ees. Ainus asustatud korter majas on kaitstud kolme raske tabaga. Kaks kõrvalkorterit on lahtised laod, mida ilmselt iga päev Pääsküla prügimäe kraamiga täiendatakse.

"Telefoniliine siin eriti pole, talvel oli kütmisega probleeme, majadel pole uksi, soe vesi...korruptsioon," võtab proua probleemid kokku. "Aita mind, jänkuke," ütleb proua lapselapsele. Jänkuke võtab kuulekalt ämbri oma kätte. Sealt valendavad veel kitkumata kana koivad.

Märksa üllatavam on sõjaväeosa alal toimuv tegevus. Mees keevitab kasarmu betoonist laetalad läbi, seejärel tõmbab traktor trossiga lae niuhti alla. "Tonn laetalarauda maksab Paldiskis 630 krooni," seletab autojuht sihvkasuutäie vahele.

"Meil on aktsiaselts ja Eesti armee ei tee sellega midagi." Kolinal kukub järjekordne 300 meest varjanud lagi kokku. Tundub, et pealinna ehitusmaterjalifirmad võiksid kloogalikus kommunismis pillid kotti pista. "Kuule, tahad, panen sulle daatsha püsti," ärkab mehes ärivaist.

Eesti ei vaja seda sõjaväelinnakut, kinnitavad pisut hiljem ka kadetikooli poisid. 4000 meest ja suurtükiväge mahutanud piirkonnale pole enam rakendust. Ainult paar maja on rahuvalvajad õppusteks kasutades liivakottidesse matnud.

Algab Jüriöö ülestõus

Kõik majad on kui termiitidest üle käidud - kõigepealt kaob eterniit, siis puidust katusetalad, metallist laetalad, kahhelkiviplaatidest, WC-pottidest ja vannidest rääkimata. üksildasi kraanikausse võib kohata igal pool paari kilomeetri ulatuses.

Muu pekstakse katki. Kuni ainult seinad püsti. Terve mõistus keeldub seda masinapurustajate pillerkaari kaasa tegemast.

Natuke linnast eemal on sõjavägi reostanud kauni mõisahoone, millel vappki troonimas. Mõisa kolm saaliakent avanevad Lodijärvele, kus luiged vaikselt kaelu kenitavad. Järv nutab paatide ja vesirataste järgi.

"Kevad 1343. ühel pilvisel ööl peatus poolteist penikoormat Tallinnast ratsanik, kellel oli pikk talupoja kuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud ning tõrvik hõlma all./-/Kaugel kiirgasid Lodijärve lossi aknad kui kassisilmad metsa tumedal taustal," kirjutas Bornhöhe ilmselt sama kandi kohta. Tegevuspaik, mille ta määratles, on just Harjumaal, põhjapoolsetest teedest kaugel. Klooga või Lodijärve mõis seisab nõutult, võib-olla on tal sellega miskit pistmist.

"Seal on külalisi koos, nüüd oleks kerge kogu see pesa hävitada, aga tehku talupojad mis tahavad, mina selle perekonna õnnetust ei püüa. Jumal nendega," sõnas Tasuja. Talli kõrval vedeleb kakssada gaasimaski. üle varvaste volksab rästik.

PIRET TALI

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid