Nietzsche küüniline pihtimus
[Friedrich Nietzsche: Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse. Tõlge saksa keelest ja järelsõna Jaan Undusk. (Avatud Eesti Raamat) Tallinn: Vagabund, 1996.]
Tõlkija Jaan Undusk nimetab Friedrich Nietzsche (1844 - 1900) ©Ecce homot" oma suurepärases järelsõnalises essees - Preestrita pihtimus - Nietzsche küüniliseks pihtimuseks.
üks võimalus - ju päris hea ning põnevalt fundeeritud - on seegi, kuna selle töö zhanriliseks määratluseks jääb mitmeid teisigi võimalusi. Päris üheselt polegi seda võimalik piiritleda, sest Nietzsche tekst on sedavõrd mitmeplaaniline, et õigus võib olla kõigil teistelgi selle küsimusega tegelenutel. ©Ecce homost" võib leida leida biograafiat, pihtimust, intiimpäevikut, filosoofi päevikut, tragöödiat, satiiri ja mida kõike veel.
Ilmselt polegi zhanriline määratlus enamikule lugejast kõige olulisem - tähtsam on see, millest töös räägitakse.
"Ecce homo" kirjutas Nietzsche 1888. aasta lõpupoolel (15. oktoobrist kuni järgmise aasta 2. jaanuarini), vahetult enne oma lõplikku vaimset hämardumist 3. jaanuaril 1889. Nii kuulub see ta viimase perioodi olulisemate tööde kõrvale ("Wagneri juhtum", "Puusilikehämarus", "Antikristlane", ©Nietzsche contra Wagner"). Selle perioodi tekstide suhtes on erinevatel uurijatel olnud üsna erinevad arusaamad - küll on neid peetud ta parimateks, maailmakirjanduse paremikku kuuluvaiks, ja samas ka sellisteks, millest Nietzsche lugemist ei tasuks alustada - sedavõrd eksitavad ning kaugel asuvad on need varasemast, klassikalisest Nietzschest.
"Ecce homo" (samuti nagu "Antikristuse") tõlgendamine nõuab ehk kõige ettevaatlikumat ning kriitilisemat lähenemist. Seotult läheneva vaimse kollapsiga, mille eelsiirded olid end juba kindlalt Nietzsche teadvusesse sisse seadnud. On arvatud, et autorlusest selle tavalises täheduses võib nende tööde puhul rääkida vaid teatud suurte mööndustega. Enamgi: on väidetud, et autori mina liig sagedase ning ilmse mina puudumine, nagu see tekstist ilmneb, võib rääkida ka kellegi teise autorlusest. Kuid jäägu see selleks. (Huvitavat seletususvarianti pakub Jaan Undusk.)
Hullumeelne enesekindlus
"Ecce homo" on omamoodi tulevikku suunatud võitlev tagasivaade oma varasematele töödele.
"Aimates, et ma üsna varsti pean inimkonna ette astuma kõige rängemaga, näib mulle hädavajalik kõnelda sellest, kes ma olen. /.../ Ebasuhe minu ülesande suuruse ja minu kaasaegsete väiksuse vahel ilmneb aga sellest, et mind ei ole kuuldud ega isegi mitte märgatud". Enesekindlusest - või hoopis selle kohatisest puudumisest?, on selgesti formuleeritud peatükid: "Miks ma nii elutark olen", "Miks ma nii tark olen", "Miks ma nii häid raamatuid kirjutan", - mis olid ju üsna tavatud ennast kiitvad seisukohad veel möödunud sajandi teisel poolelgi.
Nietzsche teadis õigusega, et ta tarkus käib enamikule lugejatest üle jõu. "Kes tunneb lugejat, see ei tee enam midagi lugeja tarvis. Veel üks sajand lugejaid - ja vaim ise läheb haisema", kirjutas ta 1883. aastal ilmunud ©Zarathustra" esimeses osas.
Veendumusele, et ta kirjatööd pole mõeldud kõigile, jäi Nietzsche kindlaks elu lõpuni. "Kes minu kirjatööde õhku oskab hingata, teab, et see on kõrgustikuõhk, kange õhk. Tema jaoks peab olema loodud, vastasel korral ei ole välistatud oht temas külmetuda," ütleb ta "Ecce homos".
Paljudele Nietzsche kaasaegsetele ja veel hiljemgi oli ta kirjanduslik pale ehk palju nauditavam kui filosoofiline. Mida rohkem aega edasi, seda enam on nähtud temas filosoofi. (Palju siis nauditakse veel ta kaunist stiili tänasel Saksamaalgi?) Paljud 20. sajandi filosoofid (Deleuze, Heidegger, Jaspers, Klossowski jpt) pole pidanud paljuks kirjutada ta vaadetest monograafilisi uurimusi, rääkimata nendest, keda Nietzsche on oma töödega mõjutanud. "Ka mina ise ei ole veel ajakohane, mõned sünnivad posthuumselt," ütleb ta ©Ecce homos" - ja praeguses maailmas ongi teda rohkem kui kunagi varem.
Nietzsche ja eesti lugeja
Nietzsche pole siingi ammu enam tundmatu nimi. Aastakümneid on eesti keeles kätte saadavad olnud "Vastkristlane", "Zarathustra". Nimetada tuleks ka kuuskümmend aastat tagasi ilmunud Friido Toomuse biograafiat "Friedrich Nietzsche. üliinimese kuulutaja". Ja nüüd ©Ecce homo". (Eraldi tuleks kindlasti kiita Unduski väga head tõlget.)
Ometi meenuvad Nietzschele mõeldes Johannes Semperi arvamus 1932. aastal ilmunud tõlke järelsõnast: "Nõnda kõneles Zarathustra" pole ühe sõõmuga loetav raamat ja ses mõttes on ta meie ajalehe koolitatud maitsele, mis eelistab pääliskaudset ärritust, põnevust ja kergesti lahtuvat vürtsi, kindlasti ajakohatu". Täna, kahju küll, tundub see veelgi rohkem nõnda olevat. Seega oleks mõttekas enne raamat ostmist või lugema hakkamist järele mõelda, kas te ikka jaksate hingata kanget kõrgustikuõhku.
TEET VEISPAK
