Baltlastest filmiinimesed kohtusid Gotlandil

4.-8. septembril toimus Gotlandil Burgsvikis 5. Rootsi-Balti filmifestival. Eesti filmitegijatest osalesid festivalil lavastajad Peeter Simm, Jüri ja Julia Sillart, Linna Kulles, Priit Tender ning filmiajakirjanikest Tiit Merisalu ja siinkirjutaja. Umbes samapalju oli külalisi nii Leedust kui ka Lätist ning mõnevõrra rohkem korraldajate maalt Rootsist.

Burgsviki festivali korraldatakse igal aastal, vähemalt nõnda on see seni olnud. Taanis Bornholmi saarel peetava Läänemeremaade filmifestivali kõrval kujutab Gotland paika, kus Balti riikide filmiinimesed võivad aeg-ajalt kokku saada. Kinomaja Leedu ja Läti filminädalate vahendusel tunneme küll mõnevõrra neis maades viimastel aastatel valminut, kuid kolme riigi ühisettevõtmisi, mis tegijad kokku viiks, siiani veel ei toimu. Niisiis täidavad praegu baltlasi liitvat rolli ennekõike taanlased ja rootslased.

Burgsviki festivali eestvedaja ja hing on juristi haridusega Hans Waldenström. Tegelnud kogu elu eri maade kultuurisuhete korraldamisega, pühendub ta nüüd juba viiendat aastat järjest festivali läbiviimisele. Iga aastaga pidavat raha leidmine küll üha raskemaks muutuma, kuid tänu rohketele sidemetele on tal õnnestunud ikkagi vajalik summa koguda.

215 kohta hobusetallis

Festival viidi läbi küllalt kõrgel tasemel. Leedulased ja lätlased sõitsid Tallinna oma bussiga, Tallinnast viis erilennuk kõik koos tunni ajaga Gotlandi pealinna Visbysse. Seal toimus kohe kaks pidulikku vastuvõttu, ühe korraldas kuberner ja teise linnapea, tutvustati linna vaatamisväärsusi ning seejärel sõideti umbes 70 km Visbyst eemal asuvasse festivali toimumispaika Burgsvikki. Viimane kujutab endast pisiasulat, kus elab 300 inimest. Kino on välja ehitatud endisest hobusetallist ning filme näidatakse vaid suviti, mil turiste rohkesti. 215-kohalises saalis leidus festivali aegu vabu kohti päris hulganisti, huvilisi tuli küll nii Stockholmist, Göteborgist kui ka Visbyst, kuid turismi põhihooaeg oli juba lõppenud.

Festivalist osavõtjad elasid veel 15 km eemal Holmhällari pansionaadis, mere kaldal, äärmiselt maalilises paigas. Seal toimusid videoläbivaatused ning seminarid ja kohtumised Rootsi filmiinimestega. üldse näidati festivalil 95 filmi, neist pisut üle 10 olid täispikad mängufilmid ning ülejäänud tõsielu- ja animalood. Eesti programmis olid Peeter Simmi "Inimene, keda polnud", Leida Laiuse "Varastatud kohtumine", Jüri Sillarti "äratus", Renita ja Hannes Lintropite ning Liina Kullese dokumentaalfilmid ja Priit Tenderi joonisfilm "Gravitatsioon". Lätlaste ja leedulaste valikus võis näha ka varasematel, isegi kuuekümnendate lõpus tehtud filme.

Lätlasest krokodillipüüdja

Uuematest Balti riikide töödest jättis võimsa mulje lätlase Ivars Seleckise "Krokodilli liikumine" (1996). Praegu rahvusvaheliselt ühe tuntuima balti dokumentalisti poolteisetunnine tõsilugu kujutab sulamit reaalsusest ja fiktsioonist. Austraalias krokodillipüüdjana leiba teeninud vana lätlane on loos vaid süzhee käivitajaks, põhitegelastena näeme kolme eakat Lätis elavat naist, kes olevat kunagi olnud mehe sõbrannad või koolikaaslased. Nüüd lasevad aastates daamid valmistada hiiglasuure kivist krokodilli ning transpordivad selle üheskoos läbi Kurzeme ehk Kuramaa maastike mehe sünnikodusse. Kokku kujuneb laiahaardeline ning samas fantaasiarikas ülevaade Läti hilisajaloost ja tänapäevast.

Emotsionaalne ning hinge minev lugu oli leedulanna Janina Lapniskaité "Kääbuste elust" (1996), film kolmest eakast kääbusest, kes pole kunagi saanud täiskasvanuks ei vaimult ega kehalt ning kelle võõrasema on kogu oma elu pühendanud nende eest hoolitsemisele. Pärnu festivalil anti sellele filmile vaatajate auhind.

Turismisaar Gotland

Ent Burgsviki festival polnud ainult filmide vaatamine, vaid ka tihe suhtlemine kolleegidega ning Gotlandiga tutvumine. Enamus viibis saarel esmakordselt. Gotland ehk eesti keeles ka Ojamaa on pindalalt pisut suurem Saaremaast. Seal elab 58 000 inimest ning aasta jooksul käib saarel 500 000 turisti. Iga eestlane tunneb kindlasti Gotlandit kui parimate käiade ja luiskude tootjat. Need on jäänud senini üheks olulisemaks ekspordiartikliks. Kalapüük olevat viimasel ajal tunduvalt vähenenud ning sellest elatuvat vaid üksikud.

Eelkõige toob raha saarele ikkagi turism. Imepuhas rannik, kuusemetsad, kadakaväljad, kilomeetritepikkused sirged ja ülimalt korras kiviaiad, rohked lambakarjad ning hobused jm pakuvad silmarõõmu ning võimaldavad mõneks ajaks unustada linnamöllu. Vastupidiselt Tallinnale kui turismilinnale ei õnnestunud tervel Gotlandi saarel näha ühtegi purjus kodanikku. Teadagi on Rootsis alkoholimüügi piirangud küllalt rangelt paika pandud, teisalt olevat Gotland ainuke koht, kus lubatavat kanget õlu kodus valmistada. Kuidas ja kes koduõlle kanguse üle kontrolli teostab, seda ei osatud küll öelda. õigupoolest polnud see Gotlandi koduõlu suurem asi jook, kuid pruukida kõlbas ja pisut pähe hakkas samuti.

SULEV TEINEMAA