Uued saksa filmid Kinomajas

Eelmise nädala lõpus algasid Tallinna Kinomajas Saksa filmipäevad. Kuni neljapäevani võib vaadata veel nelja linateost, mis mingil määral iseloomustavad saksa filmikunstis praegu valitsevat olukorda.

Küllalt tihti väidetakse, et saksa filmikunst on hetkel lootusetus seisukorras. Tegelikult öeldakse seda juba aastaid.

Filme tehakse, ja isegi üllatavalt palju, parimatel aastatel valmib ligemale sada omamaist linateost. Kuid üksnes vähesed tõusevad keskpärasuse hallist massist esile.

üldiselt vaadatakse kogu maailmas ennekõike Hollywoodi kassatükke. Ent peaaegu igas riigis tõuseb mingi omamaine film külastatavuse edetabeli tippu, kui just mitte igal aastal, siis ikkagi päris tihti. Saksamaal üllataval kombel pole seda enam aastaid sündinud. Enamik saksa filme ei pea kinoteatris nädalatki vastu, vahel piirdutakse vaid esilinastusega ja seejärel jõuab film kohe teleekraanile.

Hollywood tõmbab nimesid

Need lavastajad, kes endale vähegi nime suudavad teha, lähevad õige varsti Hollywoodi. Nagu Wolfgang Petersen, Uli Edel ja Percy Adlon. üha sagedamini valmivad saksa enda filmid kohe algul inglise keeles.

Saksa filmikunsti hiilgeajaks kujunesid kuuekümnendad-seitsmekümnendad aastad, mil tõusis esile võrratu plejaad meisterlavastajaid, nagu Rainer Werner Fassbinder, Werner Herzog, Volker Schlöndorff, Wim Wenders, Margarethe von Trotta jt. Nende filmid olid tugeva filosoofilise alltekstiga, psühholoogiliselt veenvad, terava poliitilise ja sotsiaalse taustaga, tihti rõhutatult eksperimenteeriva vormiga.

Fassbinder on juba aastaid surnud. Herzog töötab väljaspool Saksamaad, viimati valmis tal üheksakümnendate algul suurepärane dokumentaalfilm Kuveidi naftaväljade põlengust "Pimeduse õppetunnid", mida võis tänavu ka Pärnu visuaalse antropoloogia festivalil vaadata. Schlöndorff püüab ellu äratada endise DEFA stuudio mammutpaviljone Babelsbergis, mis aastaid kasutult seisnud, et neis siis eurofilme tootma hakata. Wenders juhib Euroopa filmiauhinna Felix zhüriid, teeb aeg-ajalt ka ise filme, kuid ei ole nendega enam eriti suurt tähelepanu pälvinud. Mullu aitas ta vanameister Michelangelo Antonionil teha filmi "Sealpool pilvi", seda võib pidada tõsiseks saavutuseks.

Sakslastel pole erilist komöödiafilmi

Saksa filmikunstis pole kunagi olnud tugevat komöödiatraditsiooni. Kunagi sai väga populaarseks küll "Mees, kes läks läbi seina" (1959) Heinz Rühmaniga peaosas, kuid see film oli tehtud prantslase Marcel Aymé absurdiloo alusel. Menukalt jooksid, vähemalt nõukogude kinovõrgus, poliitilised paroodiad "Spessarti lossi vaimud" (1960) ja "Ilusad ajad Spessartis" (1968). üldiselt tundub aga saksa filmihuumoriga olevat sama lugu nagu soome omaga, üksnes kodumaal hinnatakse seda. Kes näiteks peale soomlase enda naerab Uuno Turhapuro naljade peale?

Kummatigi tehakse viimastel aastatel Saksamaal just tohutul hulgal komöödiaid. Naljapiltide buumile rajas teed nüüd meilgi demonstreeritav rezhissöör Doris Dörrie "Mehed" ("Männer", 1985). Dörrie (sündinud 1955) on praegu saksa filmikunstis üks hinnatumaid nimesid. Alates 1976. aastast teeb ta igal aastal mõne filmi, lühi-, dokumentaal- või täispika mängufilmi. Seda eriti ajal, mil naislavastaja näib üha marginaalsemaks ilminguks muutuvat.

"Mehed" kujunes omal ajal absoluutseks kassahitiks, kuigi algul ei soovitud seda üldse kinolevisse võtta. Nüüd väidetakse, et see komöödia tabas väga täpselt ajastu meeleolusid.

Feministlik ja kabareelik "Mehed"

ühest küljest on tegemist pisut kabareeliku looga, teisalt rõhutatult programmilise feministliku teosega. Reklaamiagendi naisel saab kõrini oma mehest, kes tallab aastaid üht ja sama rada, ning vahelduseks leiab ta endale kunstnikuimidzhiga armukese. Mees ei taha aga sellega leppida ning õpib rivaali lähemalt tundma. Ta teeb peagi tollest eduka reklaamispetsialisti ja kaunistab end kunstniku atribuutikaga. Mõistagi õnnestub tal naine tagasi võita. Seega satiir rollide vahetumise võimalustest ja sellest, et üksnes roll määrab meie olemise ühiskonnas ja teiste suhtumise meisse.

Lavastaja Detlev Bucki road-movie "Saab ka teisiti" ("Wir können auch anders", 1992) näitab koomilises valguses kahe venna, Nõukogude armeest deserteerunu ja ühe noore tütarlapse sõitu vana autoga helge tuleviku suunas. Sääraseid lugusid vändatakse kõikjal, eriti hinnas on need Soomes, Bucki filmi olevat kodumaal päris hästi vaadatud.

Huvitavam tundub siiski noore lavastaja Romuald Karmakari (sündinud 1965) esimene täispikk mängufilm "Tapja" ("Der Totmacher", 1995). Lähtutud on tõestisündinud loost, mida varemgi mitmel korral filmisüzheena kasutatud. 1924. aastal vapustas Saksamaad XX sajandi kohutavaima mõrtsuka protsess. Nimelt tunnistas kaupmees Fritz Haarmann üles, et on tapnud 24 noort meest ning nad seejärel tükeldanud. Psühhiaatriline ekspertiis, mille teostas professor Ernst Schultze, pidi kindlaks määrama tapja vastutusvõimelisuse. Uuringute autentsed stenogrammid ongi filmi aluseks, loo tegevus toimub ainult doktor Schultze uurimiskabinetis.

SULEV TEINEMAA